pikk lugu

Nyyd ma motlesin uue nipi valja, kuidas meil koigil lobus oleks.Koik siinolijad v.a. Mart kirjutavad vaikese loo, mida nad siin naevad ja kuidas nad siin elavad.Alguses muidugi koik arvasid, et ma teen mingit nalja ja keegi ei hakanudki kirjutama, aga nyyd vist saab ikka asja.:)
Eelmisel laupaeval kaisime yhe Kanada prantslase Francia synnipaeval, aru ma ei saa, miks meid sinna kutsuti, voib olla selleparast, et me rentisime talt alkoholi litsentsi voi selleparast, et tal oli mingeid juhtmeid vaja yhendada voi nad tahtsid meie saladust teada, aga sellest hiljem, oiget pohjust ma ei saanudki teada.igal juhul me laksime,sest terve see kyla on neid prantslasi tais ja igayks saab aru, et tuleb ju natuke labi kaia, et teised siin soomas ja peol kaiksid.mitte, et mul vaga meeldiks kylas kaia, ma ju pidevalt rohutan, et ma ei ole sotsiaalne, mida ma ka ei ole, tegelikult.igal juhul laksime ja esimesed 2 tundi ma olin lihtsalt sonatu.olen ma igasugu maju nainud, aga sellist asja nagin ma kyll esimest korda.see francia on selline pisike meeter viiskymmend umbes 40, toesti ma ei tea, kui vana ja mina toesti ei teadnud, kus ta elab.kui ta meid kutsus, siis ta rohutas, et me voime veel inimesi kaasa votta, aga ainult selliseid, keda tunneme, et tal asju kaduma ei laheks????No kurat neid venelasi teab, akki...koigepealt soitsime kuskile vaga korgele, kuhu viis selline tee, et kohe kukud kuristikku, siis oli valvuriputka, siis olid kahed varavad ja siis tuli maja:
kui sisse astusime, siis arvasin, et oleme eksinud, oli jousaal, umbes 10 erinevat masinat, ma ei tea, ma olen vaga spordikauge inimene, aga igal juhul oli seal vbahemalt 10 sellist suurt kolakat, kus saad midagi tommata voi joosta voi tirida voi mis iganes, paar poksikotti, need suured pallid, teate kyll, need hiiglaslikud ja Francia ytles hooletule, et ah, mis , vahel teeb ta hommikuti natuke pilatest, aga tal ei ole vaga aega.
Siis tuli selline maja, et nagu kolmest kyjest on maja ja keskel on bassein ja ookeani vaade.bassein oli muidugi selline veebaariga, et istud ja jood, vett kyll basseinis ei olnud, kuna elektrisysteem oli valesti ehitatud ja bassein oli voolu alla lainud.Kooke oli umbes 3 voi rohkem, igas tiivas yks koos hiiglaslike grillidega ja kylmkappidega, tohutu hulk losutamismooblit, korgemaid ja madalamaid ja paevitamiseks ja korgete pukkidega ja patjadega koos televiisoritega ja igal pool.Muusikasysteemid olid sellised nagu Madonna tuleks kontserti andma, inimese suurusi kolareid oli vahemalt 6, mina sellest ei jaga, aga muljetavaldav.Toukoeri oli 7, alates sellest pisikesest paris hiltoni mini koerast kuni mingi bullterjeri voi mis iganes see on see valge roosade silmade ja korvadega loomani.Raamatauriiul oli muidugi prantsuskeelne, aga seal oli seeriate viisi, eri kirjanike kogumikke, keset oue hiiglaslik papagoi puur, kus oli prantsuskeelt konelev papagoi,siis olid mingid ruumid tais mooblit, sest vihmaperioodil ei saa neid valja viia ja riiulite viisi ilusaid linaseid halle kardinaid pakendites,lihtsalt igaks juhuks, selliseid maske, mida ma buruca indiaanlased teevad, oli lihtsalt kymnete kaupa seintel.Ma pean ytlema, et prantslastel ON hea maitse ja koik see oli lihtsalt muljetavaldav.
Siis hakkasid kylalised saabuma, koik olid prantslased.Yks mees kais minu kaest kysimas, kas ma raagin hispaania keelt(Mart yhendas sel ajal neid muusika juhtmeid, millest Francia ise aru ei saanud), ma ytlesin, et kahjuks mitte.10 minuti parast tuli see mees jalle ja kysis, kas ma raagin prantsuse keelt, ikka veel kahjuks mitte, pidin vastama.meiega raagiti muidugi hispaania keelt, kuidagi moodi nad ikka said sellega hakkama, aga kuna me olime ainsad mitteprantslased, siis ylejaanud vestlus kais ikka prantsuse keeles ja ma pean ytlema, et ega meil igav ei olnud, meil mardiga on alati lobus:)
Yks naine, kes meiega raakima tuli, ytles, et ta manageerib siin paari hotelli ja vahepeal oli tal ka mingi kohvik, aga ei tasunud ara ja pidi kinni panema ja tema ytles, et koik siin ymbruskonnas raagivad Adelantest, et mis saladus kyll meil on, et meil nii hasti laheb.mul vajus suu lahti, tore, kui inimesed arvavad, et meil hasti laheb.Iseenest me vaatame, kuidas ellu jaada.Et kuidas tema oli siin peo 3 tundi tantsinud ja teine paev oli oma vanemate ja vennaga soomas kainud, kes elavad Hispaanias ja neile toit nii maitses, et tema vend tegi kukerpalli, seda lugu ma isegi maletan.ja tema ka ei saa aru, mis fenomen see on, kuidas meil siin selline energia on, kuidas me nii edukad oleme.loomulikult naeratasime salaparaselt ja olime onnelikud, seda koike on nii hjea kuulda, missiis, et tegelik elu nii roosiline ei ole.
muusika myrtsus kogu selle aja yli kovasti, ma kujutasin ette, kui meil sellise kovadusega muusika mangiks, meie naabrid oleks tagajalgadel esimese 10 minutiga.Francia ytles, et tema naaber siin ei ela, maja on korval tyhi, paar kuud tagasi oli paise paeva ajal maja tyhjaks tehtud, kuigi on selline valve ymberringi, koik viidi ara suure veoautoga.Tema ise magab vasakus kaes pystol ja paremas pisargaas ja koerad on tubadesse ja oue ara jaotatud.Tema mees pidi olema elektrik(bassein laks voolu alla!!) ja oli 3 kuuks soitnud kanadasse raha teenima.Siis me hakkasime basseinis tantsima ja mitte vahe.mina laksin juba vaga hoogu, aga kuna meil oli eelmine paev endal pidu olnud ja mart oli terve oo DJ, siis laksime ikka millalgi koju ka.Meil oli aga baaris mingi 10 inimest, mina kaskisin kohe muusika kovemaks panna ja pidu laks edasi:))
Argielust siis ka.meil on nyyd kokk Hannes.Tema oskab syya ka teha.Kui te teate meie sopra Aaret, siis Hannesel ja Aarel on paris suur yhisosa, nii olemuselt kui valimuselt.Mohule kirjutasin tema praktika kokkuvottesse ausalt ja ma ei tea, mis ta selle kirjutisega peale hakkab.vaga ei huvita ka, ausalt oeldes.Yhel paeval siin just arutasime, mis kedagi vaga narvi ajab ja mina tean, mis mind hulluks ajab-rumalus ja rumalad inimesed.Eks ma pean oppima kannatlikumaks voi siis mitte.
Hakkaisme oma silte ka ymber tegema, et oleks rohkem meieparasemad ja pi´aistaksid silma, nyyd tuleb hiiglaslik surfilaud,loodame, et toimib paremini.
ja margit tegi uue lambi Luule, see meeldib mulle vaga, Viivi, kas tunned kingad ara?(Viivi saatis mulle 2 aastat tagasi kuuseehted 2 kinga, need kulusid nyyd marjaks ara)Lihtsalt imeline.Ja nyyd siis meie staffi lood:

Tegelased:

MINA EI( Gerli)- baar
MARGIT(surur meestemagnet)-baar
EMA(Liis)-kook
Rita(liider)-kook
Hannes(meie uus kokk)-kook
Mõhk(Markus-see, kes suppi 3 potis keetis)

Margit
minu kohale jõudes oli jana juba oma silmad punaseks nutnud, aga pigem oleks see õige põhjus olnud kui nad Mõhu vastu võtsid.
Esimestel päevadel üritasin baari ka Luule panna, aga teda ei ilmunud kunagi kohale, nii et sinna paika ta jäi. Nüüdseks istub ta meil baaris ja ootab oma sametkingades külalisi. Täna on juba viis inimest sööma tulnud. Mõnikord oleme ikka pidanud kauem ootama.
Kui rahvst ei käi, peab ise rahvast tegema. Millegi pärast me ise oskame paremini seda teha kui teised. Isegi kui teised meid ei toeta, suudame meie oma kriipsud krussi tõmmata ja kohalikus öölokaalis isegi paar korda nädalas jalga keerutamas käima. Mõned võivad kutsuda seda surumiseks, teised lihtsalt ohkavad ja ütlevad, et need on need hullud naised jälle Adelantest. Alati öeldakse et parem kui sinust räägitakse, kui sinust ei räägita üldse. Mõhk saab selle eest medali.
Mitte selle kuldses tähenduses.
Eelmisel reedel küsiti minu käest peo ajal, et noh, sa oled nüüd eestist, seal on külm, kas see siis on sinu jaoks nüüd paradiis või. Ma ei teagi. Kindlasti on paradiis, nüüd tuleb see positiivne kiitus siis. Kaasvõitlejad on meeldivalt sümpaatsed. Diskole keegi risti ette ei löö, isegi näägelnud ei ole palju. Vahel ma küll hammustan ja näpistan ja kisun juustest, aga juba lasteaias öeldi, kes lööb see armastab. Go figure.
Ma mäletan, et ennem seda kui siia tulema hakkasin lubasin, et ohh, mina lähen ja õpin ka selle surfamise selgeks. Nii vägev ju. No nüüd ma siin istun baari leti ääres juba kolmandat kuud järjest. Ookeani ääres olen küll käinud ja lauda olen ka näinud, isegi küüned taha saanud, aga nööri jala külge vabatahtlikult veel sidunud ei ole ja lainesse hüpanud ka mitte. Küll jõuab on alati vastus ja niisama istuda ja naudelda neid oskajad.
Nagu Jana siin kõrval eks kui üks ütleb siis teised teevad. eks nii ta on. tema muudkui karjub siin kirjutage kirjutage ja meie siin siis istume ja kirjutame. ja kui vaja siis surume ja joome ja teeme tööd ja peseme põrandaid ja koristame wc-sid ja pühime laudu ja mängime klouni ja söödame koeri, kuigi ei tahaks, sest tsill on ikka nagu must auk.anna talle mida iganes, kõik läheb sisse, teeme kõike mida vaja ja oleme selle juures õnnelikud. No jah, Jana , me saame aru, me teemegi selle koha. Seleks me kõik ju sõidame siia ja viriseme palju vähem kui külmas eestis. No vahel on ikka palav küll ja ei jäksa väga olla kui õhk ei liigu ja päike paistab lagi pähe. aga me kannatame selle ära ja õhtul naerame nende külaliste üle, eks tulevad siia, on sõbralikud, teevad terve õhtu sulle jooke välja ja siis vaatavad targa näoga baari poole sildile ja küsivad, kuule, kelle nimi see WIFI on ja kes ta siin on. no siis kisub ikka naerule küll ja mõtled, et kus kohast sellised tulevad. aga kui sa ise elaksid juba vähemalt kolm kuud siin, siis sa näeksid , et noored lapsed ei käi koolis ja mängivad jalgaplli parem sellel ajal. kellele sport, kellele muu lõbu. Mõned armastavad meil siingi sporti. Meie preili Ei ärkab igal hommikul ennem eestlast ja läheb tica kombel jooksma. Mitu kilomeetrit kohe. Ilmselgelt on tema minust kuu rohkem olnud, Hirmuga ise kardan, et varsti jooksen minagi. sest alguses ma magasin vabalt lõunani, nüüd olen juba 8 üleval ja mõtlen, et oh, enam ikka ju ei maga. gerlil oli alguses sama moodi. INCREIBLE

Olen Liis, 22-aastat vana ja nelja toreda lapse Ema. Kes mõtleb minust kui kärmest pereloojast, siis rahustuseks võin öelda, et mõistus on siiski veel omal kohal ja see kõigest minu hüüdnimi, millest ma lahti pole saanud. On ka veel teisi variatsioone nagu emme või mamps. Heal lapsel ikka mitu nime, sest just see ma olen, kõige noorem meie suures „peres“.
Olen nüüdseks Costa Rical olnud neli ja pool kuud. Esimesed nädalad olid nn päris „huvitavad“, selles mõttes et arvasin et minust saab baaridaam, aga sai hoopiski kokk. Kogemused täiesti puudusid ja nii mind sinna kööki pottide ja pannide juurde saadeti. Nüüdseks olen kohanenud ja kliendidki täie tervise juures. LOODETAVASTI!
Kokku on meid seitse nagu muinasjuttudes ikka. Vahel on tunne, et just muinasjuttu ma sattunud olen- kaunis loodus, ülihea seltskond, maitsev toit. Ainult kuri nõid on puudu. Või siiski....äkki see ülevat naaber, kes meie valju muusika üle kurdab??
Üritan siis iga tegelase kohta paar rida kirjutada.
Alustan Gerlist, sest teda ma tunne kõige kauem, (kohtusime Tallinna lennujaamas) ta on ühtlasi ka minu toakaasalne. Gerli on alati väga täpne ja kohusetundlik, klientidega väga viisakas. Oleme koos käinud nii mõnelgi seiklusel, mida ilmselt võib meenutada ka aastate pärast. Neist kõige suurem oli reis Puerto Viejo’sse, kus pidime toime tulema nii vihma, pimeduse, San Jose bussijaamade, raha puuduse kui ka koleda sadamalinnaga Limon. Tean, et Gerlit võib usaldada ja tema on see kes leiab alati raskest olukorrast välja pääsu. Nii, et Gerli sa ei pea ennast kusagile tõestama minema, me juba teame, et saa saad hakkama!
Rita jäi juba algusest saati meelde kui väga abivalmis inimene (ma tean, et sõna abivalmis on keelatud, vabandust Jana). Tema on see, kes meie köögi tööl ja tegemistel silma peal hoiab. Ta hindab head toitu. Ta võib ka kuivanud saia kontsust gurmee võileiva meisterdada. Siiani ei ole mina Rita suust kuulnud ühtegi kurja ega halvustavat sõna, ainult siis kui tegemist on naljaga. Tema suu on alati naerune, ka ilma veini joomata...
Margit on meil alati suure tähelepanu all. Tema pärast käivad baaris nii noored kui vanad, nii ticod kui gringod. Igatahes on ta pälvinud kõigi meeste tähelepanu Ojochalist kuni Dominicalini ja võibolla ka kaugemale. Pealtnäha on Margit selline pisikene blondide juustega malbe tüdruk, aga võta näpust. Kaugeltki mitte. Ta suudab paika panna ka kõige suurema ja tüütuma mehe, kes on tulnud baari kavatsusega ilma maksmata jalga lasta. Margitile meeldib ka väga hammustada ja näpistada, sellest ka sinikad meie kehal. Ta muudab oma elava iseloomuga ka kõige igavamad peod talutavaks, sest ta oskab ka enda üle nalja teha. Mis siis veel teistest rääkida.
Hannes on meie uusim töötaja. Meie uus kokk. Algul natukene värisesin tema ees, sest minu ja tema oskused on ilmselgelt erineva tasemega. Õnneks ei ole ta mingi türann. Lisaks tema oskusele süüa teha on ta ka väga hea tantsija ja võiks vabalt kohalike meestega konkureerida. Loomult väga seltskondlik ja naerusuine (oleme juba kuulnud tema öiseid naerupahvakaid ja katset suupilli mängida).
Loomulikult on veel Jana ja Mart. Tänu nendele me ju kõik kokku oleme saanud, et seda kõike siin nautida. Jana on pidude hing. Esimene ja viimane tantsupõrandal, alati leiab aega klientidega suhtlemiseks ja pokkeri mänguks.
Mart on meistrimees, tead võib alati näha midagi lappimas või meisterdamas kui ta just ei tegele plaadi keerutamisega. Vabal ajal vaatab ta „Kreisiraadiot“, tegeleb „Kevade“ tsiteerimisega või loeb anekdoote ja räägib meilegi mõne. Loomulikult on hetki kui me tema naljadest aru ei saa. Ilmselt oleme ise vaimuvaesed.
Olenemata vähesest tööst ja vihmaperioodist võin öelda, et olen väga rahul, et olen just siin kus ma hetkel olen.

PS! Jana ja Mardiga ei tasu Aliast mängida, sest YOU’LL NEVER WIN!





Teravatest ähvardustest hirmutatuna kirjutan väikse sissekande Mardi ja Jana blogisse. Isegi „MINA EI“-st ei piisanud seekord. Kirjutan lihtsalt, miks mulle siin meeldib.

Mulle meeldivad surfipoiste pepud. Mulle meeldib, et Rita on nii hea fotograaf, et oskab need pepud kõik pildi peale saada. Mulle meeldib, et Jana on võimeline interneti pokkeris mänguraha võites rõõmustama nii siiralt kui ei keegi teine... ja kui kirglikult ta veel spordist oskab rääkida! Mulle meeldib, kui Mart vihastab siinse interneti firma peale, sest ta lihtsalt ei oska kuri olla. Mulle meeldivad Mardi tehtud pannkoogid, võin süüa 8 tükki järjest nii, et silm ka ei pilgu peas. Mulle meeldib, kui Chill otsustab haigeks jääda ja oksendada restorani põrandale täpselt siis, kui tore neljaliikmeline perekond omale sööke valib. Mulle meeldib, et Liis (also known as Ema) on siin peaaegu 5 kuud elanud, aga pole hotellitube näinud. Ja siis mulle meeldib, kui Liis keset ööd eriti kõva häälega karjatab väites, et mingi suur ja karvane asi kõndis tema peal (väidetaval ründajal õnnestus sündmuskohast põgeneda). Mulle meeldib, kui Hannes, kes elab meie kõrvaltoas, otsustab öösel hakata suupilli mängima, lihtsalt niisama, ja on seejuures mingil kummalisel põhjusel veendunud, et ta oskab seda. Mulle meeldib, et Margit on võimeline peaaegu iga asja peale hammustama ja näpistama – puhas märk armastusest muidugi. Mulle meeldib, et toidupoes on pakkimispoisid, kes kõik su asjad kilekottidesse laovad. Eriti meeldib mulle see, et nad teevad vist võidu, kes ühele inimesele rohkem kilekotte kaasa saab anda, sest miks panna osad asjad kokku, kui saab eraldi panna, loogiline ju. Mulle meeldib see, kui tahan pangas raha välja võtta ja teller teatab sõbralikult, et kahjuks pole neil hetkel raha. Mulle meeldib see, et kui sa ilma vihmavarjuta kuskil kõnnid ja vihma sadama hakkab, siis tihti pole üle 15 sekundi vaja muretseda, kas sa märjaks saad – selleks ajaks saad juba trussadest ka vett välja väänata. Mulle meeldib see, et kui siin külakeses pannakse toime kuritegu, siis politsei lühinumbrit enam vist pole, aga see-eest saad sa helistada ja leppida kokku vastuvõtuaja (noh, et kui teid näiteks röövitakse, siis võibolla saate juba järgmisel päeval jutule. Võibolla.). Mulle meeldib see, et just sel hetkel, kui ma kirjutan, on kell 6 hommikul, seega kui Jana midagi pähe võtab (seekord siis blogi kirjutamine), siis parem, et oleks olla:)). Mulle meeldib, et suutsin ühe kohaliku panna siiralt imestama selle üle, kuidas ma kirjatähtedes kirjutada oskan. Mulle meeldib see, et siin on nii niiske, et teksapüksid lähevad riidepuu peal seistes hallitama. Mulle meeldib, et osad mehed on siin nii lühikesed, et kui nad väga koledad on, siis ma ei pea mujale vaatama, vaid saan neist rahulikult lihtsalt üle vaadata.

Need on ainult mõned asjad, mis mulle siin meeldivad.
Mis mulle ei meeldi?
Mulle ei meeldi blogisse kirjutada.

Gerli


Hannese nädalane kokkuvõtte!!!
Minu kerge kokkuvõtte Costa Ricast ja Adelante hotellist.Kuna olen siin olnud alles poolteist nädalt,siis võin öelda,et inimesed kellega ma siin koos elan ja töötan on omamoodi hullud(heasmõttes ).Olen veel vähe näinud elu siin Costas,aga olen kindel,et kui siin vähe ringi tuian ja Alehandroid huian.Siis hakkab lõbus siin olema.Naised kellega töötan siin,ainult suruks ja napsitaks;)!Kohalikud on ikka täis seebika tegelased....minule on nad kõik Alehandrod ja selleks nad ka jäävad.Aga olen ka kohanud väga huvitavaid inimesi siin elades ja töötades.
Teen Jaanale hiljem jälle head meelt,et siis kirjutan talle pikkema juttu kui olen siin kauem olnud;)

Rita:
meid pandi nüüd maailma raskeima ülesande ette. Selle asemel et midagi kasulikku teha, näiteks kujundada ajakirja, teha mõni logo, brozhüür või müüa maha maja, peame Jana blogisse kirjutama iseendist. Ja ma nõustusin sellega ainult isellepärast et JÄLLE internetti pole. Viimane hüppab meil siin nagu jänkuke kesapõllul. Aga ma olen sellegagi väga rahul, sest seda on tunduvalt rohkem kui aasta tagasi. Õnneks on Jana varem meid juba tutvustanud, pikemalt seletamata mina olen Rita ja siin juba vana olija. Muidugi ülejäänud stafist olen vanem kah, aga PURA VIDA elustiilis ning pidutsemise suhtes jõuan vabalt sammu pidada ning vahel teistelegi samme ette näidata. Mind lausa hääletati liidriks, mis mulle palju nalja tegi, kuid nüüd kus mu positsioon kõikumas on, on päris kahju. Ilus elu oli. Tegelikult on hetkel veel lõbusamgi, köögi bossu koha üritan tasapisi meie uuele chefile üle anda. (Siinkohal tuleb kisada “ This is fucking raw!!!”, mis tuleb meie lemmikseebist Hell’s Kitchen.)
Vana kokakostüümi kandev poiss saadeti õnneks minema, sest mingit kasu temast polnud, ma hästi ei mäleta ta nimegi, sest me kutsusime teda Mõhuks. Möhh.. Nagu meie koer, kui ta jalgrattal mööduvat ticot näeb. Möhh, möhh... Naljanumber.

Hetkel olen ma Pavonese vaimustuses, sest me käisime just Margitiga seal, mind kutsuti Arnaud’ personaalseks fotograafiks, kuid see ei seganud meid teisi raamatuid lugemast. Uskumatu kuidas maailma kauneimad surfarid sinna kokku tulevad, teevad lainetes graatsiliselt jõu- ja ilunumbreid ja ma saan teha neist koopiaid. Muidu oleme pidanud käima kohalikes raamatukogudes, me ei kurda kohaliku valiku üle, aga kui sul on ikka 5 või 50 raamatu vahel valida, on vahe sees küll. Lained muidugi on kah väga olulised ja ee.. ilusad.
Mu isiklikud suhted raamatutega on hetkel kesised, sest meie “the ultimate sururi” Margiti selja taga kukub suht vähe krõbinaid maha. Kõik mu vanad sõbrad on tema lummuses, uutest rääkimatagi. Aga Margit on väga lahe, hull, aga ega ma end kah normaalseks pea. Pidutseb nagu loom, peksab ja kääbustab meid, aga nagu ma olen kuulnud on see mõndade kiindumuse väljendusviis. Meie ema (Liis) suudab seda vist kõige paremini välja kannatada, aga eks emad ongi tublid ja peavad palju läbi elama.
Muidugi ei jõua ma kõigest mis siin toimub kirjutada, sest siin juhtub absoluutselt iga päev midagi. Ma ei salli rutiini, isegi Eestis hommikuti tööle jalutades pidin eri võimalusi kasutama, töö ja elu reklaamiagentuuris polnud õnneks igav. Aga siin on elu nagu filmis. Vahel saad seda kõrvalt vaadata või kuulata, enamasti aga osaled selles ka ise.

Hetke situatsioonist:
Ema sai just kirjatükiga ühele poole, Margitil on ammu valmis, ta istus lihtsalt arvuti taha ja lahmis. Suurest õnnest kääbustas ema pea hingetumaks.
Muidu istume baarileti taga 5 arvutiga nagu interneti(-ta) kohvikule kohane. Jana paari päeva tagune NÕUE kirjutada esseed osadel ühele poole saamas. Üks onu kes meil usinalt söömas käib, tuli just tagasi, istub meie kõrval ja tegi meist just fotosid, tore aga kahtlane.
Mina muudkui üritan kirjutada, nemad teoritiseerivad meie uue lambi Margareti üle.

Ja kuna ma enam ei jaksa kirjutada, vabandan end välja sellega, et otsin siia hunniku illustreerivaid fotosid - vabandasin välja, eksju.

Veab, et Gerli ei pea blogi kirjutama, sest ta kirjutaks ainult kaks sõna: “MINA EI!” ja pistaks Uvita poole jooksu