Seekord on nyyd nii, et te saate lugeda kahte erinevat versiooni asjadest, motlesime, et nii on ehk teil objektiivsem, mina kirjutan ja siis mart kirjutab oma nagemuse, kuna meil on need nii erinevad, siis tehke ise omad jareldused...
Teisipaeval, eelmisel nadalal, me kaisime Panamas, Davidis, tapsemalt.Kuna minu 90 paeva ei oleks valja vedanud enne Eestisse tulekut, siis ma oleks pidanud nagunii maksma nende templite eest ja kuna viimasel ajal on hakatud nii palju kysima, siis motlesime, et kaime pealegi ara yheks ooks.pealegi plaanitesesid meie kanadalased, kes 4 kuud meil maja yyrisid, neljapaeval kolida, siis sobis hasti, et keegi hotelli ka valvaks.David oli nagu ikka, ainult seal oli eelmisel nadalal joustunud seadus, et mitte kusagil restoranides ega kasiinodes ega ooklubides ei tohi suitsetada enam.Kui vanasti oli seal naiteks kasiinodes kaks eraldi saali, suurem suitsetajatele ja vaiksem mittesuitsetajatele, siis nyyd pidid suitsetajad oue minema.Panamas nagu ikka on need konditsioneerid nii pohja keeratud, et jube ja kuigi me olime enne just kinos kainud( vaatasime mingit jube oudsat ja mottetut filmi, aga ikkagi kino, meil ju kylas kino pole) ja ennast kylmaga harjutanud, oli kasiinos lihtsalt jube kylm.Ma arvan, et mingi 16 kraadi ja valjas siis poole rohkem.Meil puges kylm nii naha vahele, et varisesime mis me varisesime, enne me sooja ei saanud, kui kumbki 2 laksu puhast rummi olime alla neelanud.Ega see nyyd mingi maitseelamus ei olnud, agamul olid kaed jaakylmad ja Mart varises ka taiega.Siis hakkas natukenegi soojem.Sooja sai ainult oues suitsu tehes, Mart kais ennast vahepeal lihtsalt oues soojendamas, tema nyyd ju ei suitseta.Jargmisel hommikul laksime shoppama, mul oli seal Davidis oma lemmikpood, kus olid hasti monusad riided.Poe nime ma ei maletanud, aga asukoht oli enamvahem meeles ja logo-samasugune nagu Macil, valge oun, maha viksitud.Kui ma olin lonkava Mardiga tund aega aeglases tempos ringi kondinud ja seda pooldi ikka ei leidnud, hakkas mulle selgeks saama, et temaga koos ei joua ma kuskile, kisub tempo lihtsalt alla.Leppisime kokku, et saame mingi tunni pooleteise parast pargis kokku, kella polnud kummalgi ja telefonil ei olnud ju meil valismaal!!(panamas)levi.Poe ruumid leidsin yles, aga see firma oli end Davidis sulgenud ja minema kolinud, oh onnetust.Mart arvas seejarel, et selle linna me voime nyyd maha jatta, ei ole enam mingit pohjust tagasi tulla.Mardiga sain pargis onnelikult kokku, parast seda kui pargivaht oli mul suitsu kaskinud ara kustutada, sest ka pargis ei voinud enam suitsetada.Aga selle eest voib igal pool naiteks kilekotte voi plastmasspudeleid poletada, see on taitsa ok.
Onnelikult tagasi,laks meie elu nagu filmis jalle edasi.Oosel arkasin suure ehmatusega, sest miski tegi tundmatut haalt, nagu lohistataks midagi , meeletu kisa kara ja moll.Ventilaator meie voodi kohal jai seisma, ehk siis vool laks ka ara.Kuulsin, kuidas yks suur rekka meie maantee aares seisma jai ja inimesed raakisid ja mingi toksimine lahti laks, ma arvasin, et ju jalle mingil rekkal kumm laks ribadeks, sest mingi pauk kais ka.Hommikul ei olnud vool ikka tagasi tulnud ja kohvi tegemine oli komplitseeritud, Mart laks asja uurima ja asjad olid muidugi vaga pahad.Kuskil eemal oli mingi telefoniliin vaga madalal rippunud, see rekka jai selle taha kinni ja muidugi ei marganud ise midagi, nii ta vedas seda liini enda jarel, niitis maha meie vastas olevate hotellide sildid ja lopuks meie vastas oleva suure betoonist eleltriposti, kus otsas meie kalli raha eest ostetud transformaator oli.Meie krundil on 3 voolumootja posti, yhe mootja oli ta ara rebinud, nii et see oli teisele poole teed lennanud, meil ei voolu ega ka telefoni.Uskumatu oli see, et selle elktriga laks vaga libedasti, toodi autod ja tostukid ja uus post ja isegi trafo, lounaks oli meil vool tagasi, mart tormas poodi, ostis uue kapi voolumootjale ja massas hommiklabi, mul oli ainult yks kysimus, kui das yksik naine oleks oma voolu tagasi saanud, mina naiteks kyll ei oska neid juhtmeid seal yhendada.Telefoniga laks muidugi aeglasemalt.Kui me ka teise paeva ohtuks ei olnud telefonimehi nainud, laks Mart asja uurima ja tuli valja, et selleks , et telfoni tagasi saada, tuleb helistada ja rikkest teatada.Pyha jumal, see on yks ja seesama firma, koik ju teadsid, mis siin toimus.Ja katsu sa siis siit helistada, paljudel olid liinid maas.Meie vastas olev hollandlaste hotell, nemad panid oma sildid yles jargmisel paeval ja telefon ka tootab, aga Nick, minu trummiopetaja, tal on sygavalt ykskoik vist, tema soitis laupaeval USAsse mingile kontserdile ja teeaares seisab 2 kagardunud silti, et "myya hotell" ja "hotell on avatud", paris masendav vaatepilt.Esmaspaeval tulid lopuks telefonimehed ja tegid asja korda, nyyd on meil jalle yhendus maailmaga, meil on ju internett ainult telefoni kaudu, ehk siis soitsime vahel 10 kilomeetrid eemale oma meile tsekkima.Nyyd siis on telefon , aga interneti yhendus on juba teist paeva millegiparast selline aeglane, et kellegagi raakida skypes ei saa, voimatu, viha kerkib.Sellel peol, kus ma turismiarendajatega tantsu loin, raakisime pikalt hotelliomanikuga, see hollandlane Ana kysis minult, kui kaua me oleme olnud juba siin ja kui ma ytelsin, et kohe saab 2 aastat, siis ta vaatas uurivalt ja ytles, et teine aasta on koige raskem.kes jaab, see jaab ja kes vastu ei pea, see laheb tagasi, kust tuli.Ega ma varem eriti ei ole peatunud sel teemal rohkem, kui et yksikud mehed on jaanud ja naised on koik ara lainud.Aga loomulikult on vahel hetki, kui energia lihtsalt otsa saab ja motled, et, apppppi.Ma ei tea, kui paljud teist on yldse Eestist nii kaua ara olnud, et minu stiilikeerutust siin praegu moistaks, aga eks see teise yhiskonda sulandumine on ikka koike muud kui igav.Reedel kaisime Mardiga jalle hambaarsti juures ja nyyd varsti varsti peaks need ajutised hambad ka suhu tulema, koristaja pidi vahepeal selle maja, kus kanadalased 4 kuud elasid, ara pesema, parast osutus muidugi, et pooled ajsad oli ta ara unustanud, eks siis teeb jargmine kord, haha.Reede ohtul toimus nende kanadalaste Wanda ja Gregi uues majas soolaleivapidu.Votsime juba Uvitast Ulli oma naise ja lapsega peale, sest neil on ainult motikas ja pole millegagi tulla.peole oli kutsutud tohutult rahvast ja kogu band, kes Mardi synnipaevalgi mangis.Ohtul hakkas vihma ka sadama ja kogu vesi voolas kanadalastele majja sisse, sest see drenaazivark oli neil suht nork.Juba eelmisel ohtul olid nad vett valja kyhveldanud ja samal ajal kaevanud maja ymber kraave ja jalle kyhveldanud.See punane muda ei ole just tore, kui ta sul porandal voolab.Kylalised aitasid ka joudumooda vett valja lykata, aga marg oli igal pool ja bandimeestel oli paris ohtlik seal marja vettinud poranda peal oma pille sattida, aga keegi ara ei surnud.Mina tegin guacamollet, igayks toi midagi syya ja juba samal ohtul kodus tundsin, et sain toidumyrgituse, oo labi voorisin vetsu vahet ja jargmisel paeval olin nagu laip norkMart tegi mulle pool teeklaasi pipraviina ja sundis mind seda jubedust jooma, eks ta maksis oma haiglaelu eest katte..Seal peol oli yks soome paritolu mees Jan oma naise Sonjaga, naine soome keelt ei raagi, nemad elavad Kanadas, oigemini elasid, myysid koik maha ja tulid siia elama, maja ehitatakse juba 2 aastat, aga valmis ei ole veel saanud.Jan ytles, et selle kuu aja jooksul, mis nad on nyyd siin elanud, opn naine 2 korda asjad pakkinud, et tema kyll siin vastu ei pea, lendab Kanadasse tagasi.Aga molemad korrad on jalle lahti pakkinud.mulle ytels see naine, et koik on hasti ja nad on vaga onnelikudJan ise saras naost, mis kole, et tema on seal Kanadas nii palju makse oma elus maksnud, et nyyd ometigi ta saab rahu ja iga paev sarab paike, mis sa hing veel tahad..Sellel peol oligi tohutult inimesi, kelle koigiga ma terve ohtu mittemillestki raakisin, teemal, kui onnelikud me koik siin oleme,sest kui kellelgi ongi mingi probleem, siis seda ometigi teisele ei raagita.
See Gregi ja Wanda maja on muidu taitsa ok, ainult nagu ikka on jamasid ka.Naiteks tahtsid nad gaasiballooni kappi paigutada ja toid toomeestele ballooni, et need mootu saaks votta, aga balloon on ikka valjaspool kappi, sest kappi panekuks tuleks kapi uks eest ara votta, muidu see sisse ei mahu.Ja ventilaatorit ei saa elutoas muidu toole, kui moni lamp peab ka laes polema samal ajal ja yhes seinas on 6 pistikupesa ja teises mitte yhtegi, kuigi nad pidid molemasse seina vordselt panema ja terrassi kalle on vale, see koht, kus pesumasin saab olema, sinna koguneb nyyd vesi, kui vihma sajab ja ei voola yldse ara, nii et nipet napet.
Ah jaa, mart hakkas endale uut hobi otsima lendamise asemel, ykspaev ta arvas, et akki ta hakkab mannekeeniks, teisel paeval raakis, et akki tantsijaks ja kujutage ette, viimane jutt on, et tema ostab trompeti, ta oli vaadanud yhte saadet ja nagi, et trompetil on ainult 3 klahvi, mis keeruline pill see siis ka ara ei ole.Nick laks sellest ka nii poordesse, et kui Mart siis toesti seda tompetit ei taha, tema voib parast ara osta.Mul ei ole lihtsalt sonu,.
Eile, see on siis reedel , kaisime oma kylas peol, Citruses oli dj, Inglismaalt!!!Koigepealt harjutasime kodus tangot,vetsu ja terrassi vahele jaab meil tapselt selline 4 takti jagu maad ja cotton projecti jargi me siis tantsisimegi, Mardil roosa barett peas ja minu Paul Alliku prillid ees, polnud paris vigagi.Peol oli ka taitsa lobus, lood kuulusid kyll valdkonda"oi aegu ammuseid", aga ikkagi Costa Rica moistes oli taitsa uued.Nagu ka viimases keskkeas olevate naiste soengud, teate sellised klambriga yles pandud, salgud ripuvad alla, need olid siis kuum kaup, kui ma veel Ahtri tanaval tootasin, 2 aastat tagasi kohtas Tallinnas neid ainult "Amigos", siin on see vanade valgete naiste koige popim soeng.Voib olla ma peaksin siin ikka mone aja parast oma salongi avama, tood tundub olema,haha, ei hakka ylbeks minema, ausalt.
Muide, yks oo oli selline aike nagu keevitataks pidevalt mu terrassil, lihtsalt kogu aeg oli nii helesiniselt valge, vahetpidamata ja yldse ei myristanud, ma aratasin mardi ka yles ja siis me vaatasime oosel aikest, aga vahepeal oli nii terav ja loi silmist labi, et tombusid instiktiivselt kossi, motlesime hirmuga, et kui see aike peaks meie poole tulema, siis poe voi keldrisse, nalja pole, aga onneks ei tulnud.
Mart
Meie kirjanduslik katse siis:
Kuna meie 90 päeva saab varem täis, kui Eestisse tuleme, siis otsustasime, et käime 1 päev Panamas, Davidis. Mõeldud-tehtud, Wanda ja Greg lubasid ühel päeval silma peal hoida ja järgmine päev siis Carla. Piiril läks kähku, kui jõudsime Davidi, käisime vaatamas, mis filme kinos on :-) (ikkagi tsivilisatsioon!!!) ja siis oma lemmikhotelli, sellesse kärarikkasse. Kuna õhtu veel noor, otsustasime kõigepealt kinno minna. Mina pakkusin Jumper, Jana tegi selle peale ühe näo, st. ei meeldinud vist. Otsustasime Jana valiku, aga osutus tõeliseks õuduseks, sõna otseses mõttes. Oli hirmutav film, ei mäleta ingliskeelset nime, hispaania keeles "Sin rastro"
Pärast filmi tormasime kohe kasiinosse turgutama ennast ja muidugi tüüpiline Panama: kui väljas 35C, siis kasiinos sees vähem kui 20C, külmeta ennast lollik. Nüüd Panamas ka uus seadus, kõik avalikud kohad, k.a. baarid, kasiinod, klubid jne. suitsuvabad!!!!!!. Olgu peale, ma niikuinii ei suitseta enam, aga ega mind need ssuitsetajad ka sega. Olgu aga, aga ma käisin iga 20 min tagant ennast väljas soojendamas :-))) Need ei oska oma kondisüsteeme ikka reguleerida, peab jah alla 20C olema, kampsun ja käpikud kätte ning Panamasse!!!
Oli lõbus ja kolistasime siis 1 paiku öösel hotelli magama ja järgmine päev kohustuslik shoppamine, Jana otsis oma lemmikpoodi, ja kui ei leidnud, avaldasin mina oma tagasihoidlikku arvamust, et vahest pood kinni, ära kolinud, misiganes......Aga Jana ikka, peab olema ja siis mina oma jalaga ei viitsinud enam teha kvartalitele neljandat ringi ja ütlesin, et istun pargis ja ootan. Saime tunni pärast kokku ja mis te arvate? pood oligi kolinud......teisse linna ;-((( Aga sellest hoolimata leidsime nipet-näpet ja keskpäeval siis kihutasime koju tagasi. Ei mingeid probleeme piiril (meil oli ainult mõned rummid ja õlled, Jana toppis kui vana salakaubavedaja oma ostud igale poole laiali, haha! Küll oli hea koju tagasi jõuda, aga David on ennast ammendanud, järgmine kord läheme jälle Panama Citysse!
Actionit juhtub meil ikka regulaarselt, viimane mingi 2 nädalat tagasi. Öösel oli Jana kuulnud kõvat paukku, arvas, et rekkal läks kumm pauguga. Aga elekter oli ka kadunud sellel silmapilgul ja kui siis ärkasime hommikul, mis selgus: mingi 300 m meie kohast, kus telefonikaabel läheb üle maantee, oli see kaabel vajunud allapoole? ja rekka jäi oma haagise servaga sinna taha kinni ja hooga siis tõmbas koos telefonikaabliga ka betoonist elektriposti koos meie kallihinnalise trafoga maha ja tükkideks. Meil on 3 elektrimõõtjat, nendest otsustas üks ka tantsus kaasa lüüa, nii et hommikul oli seal paras segadus, nagu lahing oleks üle käinud. Uskumatu küll, aga ICE oli juba kohal ja toimetas, nii et keskpäeval oli elekter tagasi :-). See kaabel niitis veel lisaks maha Villa Gaia ja Villa Bosque reklaamisildid(need meie naaberhotellid). Villa Bosque silt ripub siiamaani, see hotelli manager Nick(teate, see rastapatsidega trummilööja), sõiti Usasse Radioheadi kontserdile, tal suva, ja nüüd ongi selline kole värk, sildid ripakil, kõverad.....
Telefoni polnud ikka, sest me oleks pidanud rikkest teatama, on ikka tolvanid, pool küla oli ilma telefonita ja peakaabel maas, ikka vaja neile seda öelda. Igatahes, kui siis ütlesime, saime järgmine päev telefoni tagasi, jeeeee.....Hea jälle ühenduses olla maailmaga!
Greg ja Wanda said siis oma maja ka valmis ja eelmine reede oli soolaleivapidu. Oli vahva, kirju seltskond koos, bänd mängis ja rahvas tegi jointi. Vihma hakkasn kõvasti sadama, nägi ehitusvead ära, vesi voolas näiteks tuppa ja.... :-)) Juhtub! Seal olid jka Jan ja Sonja, mees sünnilt soomlane, elab aga ammu kanadas, rääkisime soome keelt, sest tal sama probleem, kui meil: kui ei kasuta, unustad. Igatahes oli vahva ja Jan läks üha rohkem hoogu, ikka et älä muuta sanoa, jumalauta, voihan vi**u jne. Talle meeldis väga rääkida soome keelt, va. ta naine, kes ei jaganud midagi, ütles ainult bla,blaa(eks ta oli ka napsune)
Greg ja Wanda on nüüd nii õnnelikud ja ei taha tagasi minna kanadasse, aga Gregile pakuti koolidirektori kohta, nad ikka peavad minema, raha, raha...
Igatahes on nad lahedad kujud, nad on ikka meie parimad tuttavad, kellega on huvitav juttu rääkida, inimestel on silmaringi! Klapp on kohe mõlemapoolne!
Toit oli seal selline natuke jänkilik, hamburgerid ja salat :-)), burgeri kotlett oli vanade heade koonduslaagritraditsioonide järgi tehtud vist saiast ja jahust, vahest 10% oli liha? Selline junn oli, ühesõnaga, aga ju vist Euroopal ja Uuel Maailmal on ikka vahe sees? Tegelikult oli vahva pidu, Nick põrutas trumme, nii et maja värises. Nädal hiljem ütles Greg, et keegi külalistest oli heaks arvanud tema plätudega ära jalutada oma räbalad tossud asemele jätnud! Peab ikka külalisis valima :-)
Meil siin Janaga vaidlus. Teema: trompet! Nimelt mulle on alati trompet kui muusikariist meeldinud, tema sound. Nüüd mõtlesin, et kurat, kunagi pole hilja alustada, ostaks ja hakkaks pihta. Muidugi Jana purskas naerma, et noh on ikka mehel enesekindlus, et nagu Kiir, pressraud nurka ja Venemaale mõisavalitsejaks!!! Aga mis see siis on, ega ma hakka kuskil proffidega mängima, ma oma lõbuks, ja tulevikus, kui oskused suuremad, improviseerida koos DJ-ga(nüüd arvate, et on ikka napakas, küll arvab endast hästi :-). Aga mis muud, kui aega on vaja ja harjutada, küll siis mingi inin ikka välja tuleb, trompetil ju ainult kolm klahvi :)))
Esmaspäeval San Isidros vaatan, mis värk on, mis hinnaklass ja igatahes, kui asi ei istu, siis Nick oli kohe valmis selle ära ostma, sest talle ka meeldib trompet, vot nii!
Tegelikult nüüd peaks kirjutama sellest, et CR-s on selline fenomen, et paarid, kes siia tulevad, neil on teine aasta kõige raskem, selline proovilepaneku kõige pingelisem aeg. Eks ta võib ju nii olla, sest on Jana sellest ennem ka kirjutanud, et 90% millegiga paaridest lähevad lahku, kas siis päriselt, või siis naine kolib tagasi oma riiki ja neil selline kaugsuhe. Me tunneme, et on ka meil raske see aasta olnud, palju jamasid, aga ega siis elu ei peagi kerge olema(nii ütles Kauppo Polisinski kunagi), ja murrame ikka läbi, meid nad ei saa ;-) Selge, et Jana oskab sellest teemast tunduvalt rohkem kirjutada!!!
Eile käisime Citruses, oli DJ õhtu, kogunisti Londonist, ja kui Jennifer meile helistas, et kutsuda meid, küsisin, mis mussi mängib, oli vastus, et, mhhhhhh......diskot :-). OK, Greg ja Wanda tulid meile ennem külla, tegime dringid ja kluppi, kus oli alles autosid, kogu rajoon oli täis pargitud! Rahvast oli päris palju, tuttavaid ja turiste, enamus sellised 20 kuni 40 aastased, DJ oli siuur , selline maanaise tüüpi, alguses Jana arvas, et on rase, oli aga lihsalt tüse. Mängis sellist 80-90 aastate haussi, päris lahe oli kuulata vana kraami, igatahes 1000 korda etem kui ingi reggeton jms. Tegime aga tantsu(muide ma tantsin, ei käi kepiga ja treppidest lähen pooljooksuga), tegime aga cubalibresid, oli lõbus. Vaatasime tüüpe, üks nt. sakslane, Stefan, peab pizzakohta Ojochalis, kellel ei ole sõpru ja naisi ta ka vist ei saa, tantsis restorani nurgaga millegipärast kogu aeg :-). Eks ta ise süüdi vist selles on, kui oled nii üksik, aga ..... nagu mu sõber Riho ütles, kes kevadel tilli ei külva, see ei saa sügisel m*****i!! Pidi olema uus Eesti vanasõna
