Sunday, August 26, 2007

elu veereb nagu avokaado











Pyhapaev.Onn ikka kestab veel...Ma ei kujuta ettegi, et peame millalgi jalle ilma Anettita siin edasi elama.
Esmaspaeval soitsid Maarika ja Jyri Costa Ricat avastama, lubasid igal juhul helistada, et siis kui koik on ara varastatud ja ka siis kui koik hasti.Aga helistanud nad ei ole, ju siis on kuidagi kolmandat moodi.Ega ma vaga muretse tegelikult.Anettiga on koos nii armas olla ja sellise noore inimese lohn on ymberringi:)Paevad on tal nii tegemisi tais ja poisid on nagu mesilased ymber.See esimene surfiopetaja, keda ta paar paeva taga ajas, sellega ta kokku ei saanudki.Dominicalist leidis ta uue,Venezuelast, kes temast kohe nii vaimustus, et paevas 3 korda helistas, kas Anett ikka tuleb surfama.Eile ohtul kaisime Roca Verdes reggetoni peol ja seal Anett vehkis selle kutiga ohtu labi tantsida, ikka sellist salsat ja merenget ka.Aga enne me laksime veel Noa baarist labi ja seal oli juhuslikult see poiss, keda ta nadala alguses matkates kohtas ja kelle kohta ytles, et see on niiiii ilus.Ja tana kais ta juba selle kutiga surfamas, sest see oli ka surfiopetaja, hambaarst ja bambusmajade spetsialist ja hunt kriimsilma 9 ametit veel.Parast esimest surfamist korbes meie laps kyll nii ara, et nyyd tal on jalle nahavahetus, aga varsti alustab ta uue naha paevitamist.Ulli perel kaisime yks ohtu kylas, kuna Ulli naine on 22 , siis sobisid nad Anettiga kohe hasti ja me votsime eile Ulli naise ka kaasa, kui Roca Verdesse soitsime.Seltskondlik labikaimine on vaga aktiivne.meil endil kaib ka ikka kylalisi.Yks ohtu tuli see skulptor Tony labi, kes NYCist kuskile kolkasse kolis, tuli jutuks, kuidas ta ostis 7 aastat tagasi siin suure tyki maad, mingi 9 hektarit ja maksis 27 tuhat taala,nyyd ta myyb yhe tyki maha ja loodab selle eest 450 tuhat saada.maid on ta siin hiljem veel juurde ostnud, paris hea investeering.Tony on vaga haritud ja temaga on lobus vestelda, hea huumorisoon ja avatud maailmavaade.Ta oskab 4 keelt ja ytles, et teda peetakse USAs geeniuseks, kuna meil Anett raagib 6 keelt, naeris ta, et nyyd ta lopuks kohtus toelise geeniusega.naersime ja loopisime mitu tundi.ta vaitis, et me oleme teinud oma ehitustega kindla Costa Rica rekordi, sest nii kiiresti ei ole siin veel keegi ehitanud.ja selles voib tal isegi oigus olla sel lihtsal pohjusel, et valged siin ise ei ehita midagi kunagi ja ticod lihtsalt ei ehita nii kiiresti.mart just kais reedel viimase maja ehitusloa jargi.Hommikul helistas, et mis te jamate , juba 3 nadalat ootan, kas juba katte ei saaks.Insener ytles, et ok, helistab ise kell 10.Mart helistas ise, sest muidu voidki ootama jaada, insener vastas, et tule kell 3.Mart kysis, kas kell 2 ei saaks, tal veel yks asi sealkandis ajada.Insener vastas, et pool 3.Ja kui Mart sinna joudis, enne veel helistas kassasse, et kas kaardiga ikka ka saab maksta, siis insener trykkis 45 minuti 4 rida, siis ei suutnus seda valja printida ja kui see lopuks koik valmis oli, oli kassa, kuhu maksud maksta suletud, sest see suleti kell 3.See on selline tyypiline asjaajamine siin, esmaspaeval siis uuesti.Aga teisipidi pidime reedel ara maksma jargmise osamaksu ehitajatele, selle suure 6 toaga maja eest.Reede ohtul, kui Ulli juurest koju tulime, oli meie ehitaja Luis automaatvastajasse sonumi jatnud, et kuna raha pole yle kantud, siis nii see asi ei toimi, temal pole raha, et palku maksta meestele, et jatab asja katki.Kui sina maksad viimsel hetkel, kuigi reede ei olnud veel labigi, algavad kohe ahvardused.Aga me teeme nyyd esmaspaeval kohe skandaali vastu.lopetasin tana just roosa cabina koristamist, et ylevalt on nyyd ok, pesin vannitoa porandat ja mis ma naen, vesi ei jookse yhest kohast minema, kallet pole.nad andsid meile cabina yle ja unustasid kalde teha, tegime siis juba lamenti ja nad tulid ja valasid poranda uuesti, et siis kaldega, aga tundub, et nad ei ole osanud ka seekord kallet teha, nyyd siis peaks plaadid yles votma voi ma ei tea mis.Aga ma arvan, et me paneme neile nyyd vaikse rahalise trahvi, ytleme, et me teeme selle too seekord ise, sest ei saa ju samadele inimestele 3. kord yhe poranda valamist usaldada ja kalkuleerime sinna sisse meie too, uued plaadid ja koik selle.
Alumise korruse poranda panime rekordilise ajaga, tapselt 2 paevaga ja me ei tegelenud ainult porandaga, meil on lihtsalt vilumus juba nii suur.Ja siis ma olen ikka maalinud ja ommelnud ja heegeldanud, et kardinad ja saasevorgud ja muu selline valmis oleks.Jargmise nadala lopuks peame kindlalt selle cabinaga lopule saama.Ylemise korruse terrassi saime ka tehtud, asjad edenevad ilusti tegelikult.Sellel nadalal meil peone tool pole olnud, neil on motikas katki ja ju nad seda siis korda pole saanud.Nyyd nad juba voiksid tulla, sest oleks vaja juba jargmise cabina ymbruse koristusega ja siis ka haljastusega tegelema hakata.Tahaksime ikka enne Eestisse tulekut sinna kaed kylge saada, vagemalt seest pean joudma ara varvida ja uksed aknad ette.Ma kyll ei tea veel, mis varvi varvida, natuke dikteerib ka porandaplaaatide varv, oleme ostnud selliseid vaiksemaid yhes suuruses plaate ja nyyd on veel segust kokku yhe poranda jagu alles.Probleem on lihtsalt selles, et sellises suuruses plaadid oleme koik San Josest ara ostnud ja millegiparast kehtib ikka see, et juurde siin asju ei tule.
Parast Tony kaiku jargmisel paeval tuli kohe juut meile, kuna Tony peatub juudi juures ja talle vist raakis, et mis siin on ehitatud ja juut oligi kopsti kohal ja ei joudnud ara imestada, et miel on siin nagu kyla rajatud juba ja et need teed kividest ja koik, et see on ikka niir suur too ja tema on koik ainult blokkidest teinud ja kuidas me ikka nii kiiresti koik oleme sellisesse staadiumisse saanud.Eile kais Moises oma naisega, nemad tulevadki selleks ajaks siia elama, kui me Eestis oleme ja siis tutvuvad olukorraga, et kuidas ja mis.Moises arvas ka et meie kaes on ehitusrekord.Tore on muidugi, aga eks see kuiv periood ju hakkab vaikselt lahemale tulema ja me peame selleks ajaks ju taies voimsuses tootama.Praegu on kyll vaikne hooaeg, keegi pole oomaja tahtnud, mingid jankyd kaisid yks ohtu, aga pidasid kalliks, aga ega meil siin ei ole mingi heategevuslik yritus, missiis et me ise nii kole head oleme:))))
Raamatuid pole yldse aega lugeda.Mul oli nii huvitav raamat pooleli ja paar viimast paeva hakkasin hommikul kell 5 lugema, sest ohtul lihtsalt enam ei jaksanud , jain magama.Yhel paeval, kui Anett minu eest blogi kirjutas, siis mina sain samal ajal lugeda, see oli nagu kingitud aeg.Ja see oli mingi 2 tundi kokku, et tee pildid vaiksemaks, kirjuta blogi ja siis punnita need veel yles ka, see on veel koige aegavotvam.Aga kui me Eestisse tuleme, siis me raagiksime hea meelega koigile, kel huvi on.Sest tegelikult turistile on siin endiselt paradiis, vahemalt Anett arvab nii, Maarika ja Jyri kaest peab ka jargi kysima.Tana laheme veel Cortesi, sest seal peaks hargade rodeo toimuma ja see on vaga kihvt, Anett tahab parast mingile rannapeole minna, oosel rannas, ta sai tana kahe hollandi tydrukuga tuttavaks, kes siin vabatahtlikena tootavad ja juba kutsuti teda peole ja muidugi see ilus surfar ka...Teisipaeval on jalle taiskuupidu.Kui Anett meil ykskord siit lahkub, tolmub meie telefon taas....Nii me siin elame.

Wednesday, August 22, 2007

pura vida1











pura vida








Valged nukumajad, hele-ja tumerohelised taimed saadavad sind igal trepiastmel. Päike pimestab kui rõdule hommikukohvi jooma asud...ja kui ringutama hakkad, näed silleredavat ookeani. Paradiis, onju :)))

Pühapäeval läksime isaga meie peooni Herardo juurde, kes meid ratsaretkele viis. Kohalikud oskavad ikka väga stiilselt ratsutada. Nagu isa ytles, nad võiksid samal ajal lausa lehte lugeda ja ei teeks teist nägugi. 4 tunni sisse mahtusid jõed,mäed,herardo onud,tädid ja nende sugulased, mamonesepuud ja veel jõgesid. Kui tagasi jõudsime, olime laibad :) Herardo kyll väsinud ei olnud.
Õhtul oli Noa sünnipäev tema baaris, vanemad tutvustasid mind ilusti kohalikele ning ülejäänud õhtu ma veetsingi gringode seltsis, üks kutsus koske vaatama, teine matkama. Ma kahjuks ei oskagi öelda, mida vanemad või maarika ja jüri tegid, kindlasti oli neil ka lõbus :)) Seal esines väga kift bänd, kõik tantsisid, naeratasid ja kallistasid. Baaripukil istus yks hallipäine vanamees, suure vuntsi ja 3 kuldketiga, ja vaatras kõiki blonde naisi alt ülesse ja siis uuesti.Koer jooksis ka ringi. See Noa, kelle synnipäev oli, meenutas mulle seda Terevisiooni esmaspäevast kalakokka,kellel see vunts on. Jaroslav vms. Minule on see Jaroslav alati räpase mulje jätnud, väike kalake ripub veel vuntsis :)
Aga nii nagu Jaroslav, oli ka Noa väga sõbralik ja rõõmsameelne, kallistas musitas ja tantsis.
Esmaspäeval kutsus mind Alex, üks nendest, kellega Noa baaris tutvusin, oma sugulaste hotelli ja farmi vaatama. Käisin siis temal külas, jutustasime ja vaatasime miljonidollari (mitme miljoni lausa) vaadet. Teisipäevaks kutsus ta mind koske vaatama. Aga kui ma koju jõudsin esmaspäeva õhtul, oli Nick (vastas hotelli manager) kutsunud mind hoopis matkama teisipäevaks. Nii ma siis pidin Alexile ära ytlema.
Teisipäeva hommikul (algselt oli tripp plaanitud kell 6 hommikul, aga lükkus 9 peale) läksime Nicki ja Patricuga (ka Noa baaris tutvusime) mägedesse matkama. Mina enam meestega matkama ei lähe, nendel on nii pikad ja kiired jalad, et mäest mindi lausa joostes ylesse. Ja need pole LIHTSALT mäed, need on KÕRGED!
matkal nägime korduvalt ahve. Mäe otsas oli kellegi Edi farm, kus me siis jalgu puhkasime. Omanikku ise polnud kodus, aga kuna tal oli avatud köök, siis istusime seal. Vahepeal tuli yks kohalik tico veel sinna, otsis mingit mutrivõtit oma mootorrattare, tuli istus ka siis selle Edi kööki maha ja rääkis juttu. Siis läksime meie edasi ühest suurest mäest alla, tõeline dzungel, lõpuks jõudsime vapustava kose juurde. NIIII ilus :)) vesi oli hea jahutav, kuigi nii tugev vool oli, et igakord kui ujusime, pidi keegi kaldal olema, et aitaks välja tõmmata. Patric oli vahepeal eluohtlikus olukorras, kose all ja ei saanud sealt voolu tõttu välja ujuda. Nick (rastadega boheem) tahtis talle appi minna, hakkas siis jalgu loputama, pani sokid jalga, sidus saapad korrektselt jalga....selleks ajaks oli Patric mööda kaljusid yles roninud ja pääsenud:)
Pärast läksime tagasi sinna Edi kööki, keda polnud ikka kodus. Nick laenas veel Edi raamaturiiulist ühe raamatu. Mina küll muretsesin, et kas peaks kirja jätma sellele Edile, et aitäh külalislahkuse eest ja et PS! laenasime yhe raamatu, kindlasti toome tagasi. Aga Nick ytles, et ei pole vaja, hakkame minema.
Kolmapäev. Hommikul pidin surfama minema, aga minu surfiõpetajat pole juba 2 päeva kodus olnud ( ta ise vist ei tea, et ta mind õpetama pidi). Sõitsin Dominicali ja sain sealt omale uue õpetaja, väga entusiastliku poisi Venezuelast, kelle nimi oli nii peen, et kui ta selle mulle paberi peale kirjutas, ei suutnud ma seda ikka hääldada.
Gerohaub, Gerhaugob...jumal teab. Homme kell 7 alustan. Loodetavasti õpetab sama entusiastlikult.

Nii ma siis siin elangi, puhkan ja mõnulen, kui puhkamine ära väsitab, võtan ühe dringi ja puhkan edasi :)) Saaksid ainult emme-issi natuke puhata, nemad ainult töötavad ja töötavad. Kohalikud ka ei jõua ära imetada, kuidas valged inimesed nii palju tööd võivad teha ja nii kiiresti. Aga uskuge mind, kõik näeb fantastiline välja:))

Pärast pühapäevast ratsaretke läksin duzzi alla. Kui pea juba pestud sai, avastasin, et duzzi oli nautimas ka suur roheline rohutirts. Hommikuks oli ta puhtaks saanud ja kadunud. Costa-rica juures on 1 hea asi, igav ei hakka siin kyll kunagi, sest iial ei ole sa yksi. Kyll teeb juttu sinuga tööst tüdinenud peoon, supermercado koristaja või poemüüja sõber, suvaline vastutulija....või lõbustab sind mõni sisalik, ahv, iguaan, rohutirts või naabri-Pablo.

Saturday, August 18, 2007

naerunagu, naerunagu, naerunagu, naerunagu, naerunagu











No mis ma ikka oskan nyyd kirjutada.Koigile teile oli see ju teada, ainult meile Mardiga oli see yllatus.See ei joudnud alguses isegi kohale, nii suur yllatus oli.Aga jarjekorras siis...
Ool vastu esmaspaeva me eriti magada ei saanud.Kuna pidime hommikul kella 7. San Joses olema, pidime oosel kell 2 soitma hakkama, seega pool 2 arkama ja magama yritasime siis kell 8 minna.Keerlesime ja poorlesime voodis, ikka tundus uskumatu, et kohe kohe Anetti naeme.Yhel hetkel ei maletanud me enam, kus fotoka olime pannud, et kas jai oue kuskile cabina juurde, voi kes selle ara toi voi ei toonud, rahu ei saanud ja tousime yles, et mart laheb vaatama.Vihma kallas, sellel pyhapaeval oli yldse vaga tugev tuul olnud ja vihma kallas ka mehiselt.mart vottis vihmavarju ja kadus pimedusse.Ei tule tagasi, ei tule, ma tombasin ka mingi lina ymber , votsin teiste cabinade votmed kaasa, et jumal teab, kus me ta unustasime.Alla joudnud, nagin mingeid inimesi labi vihma jooksmas.Just saabus 6 itaallast, kes oomaja tahtsid.Mart arvas, et ma peaksin ikka riidesse panema, et vaja linad tuua ja nii.Siis need itaallased veel tahtsid syya, aga kell oli juba pool 9 ja meie kandis koik kinni, aga me helistasime 10 km eemal asuvasse supermercadosse, see oli lahti, et nad saaksid syya ostma minna.mina alguses ei lugenud, palju neid itaallasi oli, tegin ainult 4le voodid, parast 2 olid arglikult mardi kaest kysinud, et nemad tahaks ka linu...Votsime neilt ruttu raha ara, votme pidid ara minnes laua peale jatma, sest me ise panime ju suht varsti minema.San Josesse joudsime vara ja arevuses ja onnelikud.Ootame ja ootame ja inimesed juba tulevad ja koik, kes on vastu tulnud, on juba omad leidnud, meie Anetti ikka ei paista kusagilt.Akki Mart hyyab, et Anett tuleb ja kohe ma nagingi anetti, kellel ei olnud yhtegi kotti, ma ei saanud aru, et kus ta pagas on.Ja kohe Anetti jargi kohvri asemel nagime MAARIKAT!!!!Me ei saanud yldse aru, mis toimub, no taielik segadus.Ja parast onnepisaraid ja kaisutusi tuli Jyri , kellel oli Maarika teinud omakorda yllatuse.Jyri jaoks oli nimelt yllatus see, et meie ei teadnud, et nad tulevad,Jyri arvas, et me oleme vagagi teadlikud.Jyri ja Maarika yyrisid auto ja vaatlesid paar tundi San Josed, kuni meie ja Anetti kaisime oma tavalist kanga- ja ehitusmaterjalipoe retke.Me olime lihtsalt nii roomsad ja onnelikud , et mina seda kirjeldada ei oska ja oigemini see onn kestab siiamaani kogu aeg.
Ja siis me kaisime rannas ja teisel paeval kaisid Maarika ja Jyri ja Anett veel rannas ja eile nagid nad valja umbes sellised, et Maarika nagu punanahk, tomativarvi, Anett ainult oigas, et arge minge vastu ei siia ega sinna ja Jyril oli ka juba jumet.Mina imestasin, et ma ei saa aru, teil seal Eestis peaks ju ka suur suvi kaes olema-aga ara nad korbesid, kreemitamisest hoolimata.Peonidele tegin kohe selgeks, et lahemale kui 5 meetrit Anettile laheneda ei tohi.Peonidel laks aga mootorratas katki ja kolmapaeval laks neil ka laenatud mootorratas katki, neljaüaeval vantasid nad poolteist tundi jalgratastel siia, seega hakkasid vantama 4.30, sest 6 on nad tool.ma ei saa aru, miks nad kyll hobustega ei tule.Gerardol on nimelt 3 hobust, yks on kyll tiine, sellega ei saa praegu ratsutada, aga 2 on ju ikkagi.Kui Anett kuulis, et Gerardol hobused on, siis lepiti juba kokku, et pyhapaeval lahevad nad Mardiga ratsutama ja jargmisel pyhapaeval on mingid voistlused ja laat ja loterii ja Anett tahtis sellest tingimata osa votta.kuigi kohalikud ratsutavad nagu noored jumalad, ma arvan, et Anett ikka voidab, sest ta on koige valgem.Kui muidugi siis veel on...Tana laksid nad kolmekesi koik Manuel Antonio rahvusparki ja homseks lepiti kokku paadiretk koos snorkeldamisega.ja siis on Anettil plaanis surfiopetaja votta ja surfama oppida, nii et tegemisi jatkub.nadalalopp on ka kaes, homme laheme reggetoni peole ja pyhapaeval on vist Noa baaris suur Noa synnipaevapidu.Eile ohtul kaisime ka juudil kylas, joime veini ja lobisesime niisama, juut oli vaga roomus, et meid nagi, kysis Jyrilt, et kui kauaks jaate.Jyri vastuse peale, et kuuks ajaks, juut imestas, et nii pikk puhkus.Ma siis lisasin, et jyri nagu omanik, eks omanikud ikka puhka nagu ise tahavad.Siis juut jalle imestas, et meie tuttavad on koik omanikud, kes siin kaivad, et mis tuttavad meil kyll on:))))Siis saabus sinna veel meie vana tuttav skulptor Tony, kes NYCist Coloradosse kolis, tema on juurtelt itaallane.juut hakkas peale kaima, et tony pastat teeks, aga Tony ei lasknud ennast pehmeks raakida, meil ei olnud ka kavas sinna sooma jaada.Juut ytles siis Tonyle, et ok, ta teeb siis ise pastat.Me rahustasime juuti, et püole vaja, et me hakkame nagunii minema.Selle peale löisas Tony, et hea valik, juut ei oska yldse syya teha(me muide selle parast ei tahtnudki sinna sooma jaada, motlesime parast sooma soita)Anett nagu diplomaatide koolist lisas juudile, et teine kord jaame.Mille peale ytles Tony, et teist korda ei tule, kui te tana sooma jaate, ta lihtsalt myrgitab teid ara.Tony huumor ja see, mida ta juudi suhtes endale lubab, on vaga nauditav.mina muidugi tutvustasin Anettile Tony, et ta on ameeriklane, aga sellest hoolimata vaga normaalne.ise ma ei pannud tahelegi, et ma niimoodi inimesi liigitama olen hakanud.Yhesonaga oli vahva ohtupoolik ja edasi soitsime me sooma kodu lahedale yhte kohalike soogikohta.kui me sealt koju joudsime, ootas meid parklas vooras auto.Tuli valja, et need samad tyybid, kes meil paar nadalat tagasi oobisid, see tica naine ja tema fotograafist argentiinlane mees ootasid meid, et tahaks oobida.Vabandasime ette ja taha, et kaua te kyll ootasite.Nad olid tund aega oodanud, aga nad olid ylionnelikud, et me tulime ja ytlesid, et nad ajasid juttu, pole hullu ja ma tean, et kohalikele pole tund oodata mingi aeg.Hommikul nad kiitsid mis kole, piilusid meie uut roosat cabinat ja ytlesid, et jargmine kord nad tahaksid juba sinna ka ja et selle altmaja joonistused on vorratud ja seal on see lovimoodi naine, kellel on samasugused juuksed nagu sellel ticanaisel ja see fotograaf votab jargmine kord oma asjad kaasa, et pilti teha seal naine koos selle joonistusega, sest see on lihtsalt fantastiline.Ytlesid, et jargmine kord helistavad ette, et meil on lihtsalt niiiii ilus ja niiiii palju kogu aeg laheb aina ilusamaks, toesti tublid kiitjad,musitasime ja kallistasime , vaga vahvad inimesed.
Kui me Anettil Tsiilis kylas olime, siis kui ta seal vahetusopilane oli, Anett kogu aeg kysis, et kas meile ikka meeldib Tsiili ja nii mitu korda paevas.Nyyd me esimestel paevadel tegime sama talle, aga tegelikult pole vaja, sest Anettile toesti meeldib.Se paradiisi jutt kestab ikka veeel ja kui ilus meil siin on ja mida me koik teha oleme joudnud,Maarika ja Jyri kaivad ka onnelike nagudega, mulle tundub, et neil on hea olla.Ma tean kyll, et emad tahaksid, et ma rohkem ja tihemini kirjutaks, aga ma praegu lihtsalt ei saa-elu on nii ilus!!!!
Ja nyyd on kindel, et me 11 september koik koos tagasi tuleme-meie Anettiga,Maarika ja Jyri.Minule meeldib salsa, kui te just orkestri lennujaama tellite:)))))

Friday, August 10, 2007

reede on, eile lihtsalt oli internett maas













neljapaev.Sellel nadalal oleme meie valisilmele rohku pannud.Motlesime, et enam ei saa edasi lykata, sissesoit ja ymbrus on jube, olime ju haljastusega tegelenud ylevalt alla ja kuni majadeni oli taitsa ok, aga alla costanerani oli hooldamata ja nagu mingi heinamaa ja arvasime, et ega keegi ei saagi aru, et siin hotell on, kui midagi korda ei tee.Ja siis me tegimegi, kopad ja peonid ja materjalivedu, kastitais taimi aiandist ja teine samasuur teisipaeval yhe kohaliku kodust valjakaevatuna(kohalik oli kohe nous oma maja ymbert kasvoi koik yles kaevama, peaasi, et raha saaks)Ja teisipaeva ohtul olidki esimesed taiesti juhuslikud inimesed, et kas oomaja saaks.Mingi 2 perekonda , yhel lapsed ka, sellised 30 ja peale.nii onnelikud, neile nii meeldis, kiitsid meid taevani, et siin on ikka nii ilus ja koik on nii ilus, koige parem neil reisi jooksul.Nad elavad Tamarindos ja vahemalt yks paar tootab kinnisvara bisnesis, yhed bookisid endale jargmiseks nadalaks cabina ka, et tulevad kahekesi tagasi.Votsid selle maja kaheks ooks, esimesel ohtul ei olnud meil isegi sissesoiduvalgustust, eile Mart tegi kogu aja.ohtul jaid need siia pidu panema, meie laksime selle Chadi, kes autoonnetuses surma sai, malestusohtule.kui tagasi tulime, oli valgustus vaga ok, aga tapselt ylesjoudnud ja veel mitte majadeni valjas, on vahepeal mingi osa, kus valgustust pole.Ja seal on valatud renn, et vihma korral koik alla voolaks, aga senni peal veel katet pole.Kyll me muretsesime , et keegi sisse ei kukuks.renn on mingi 50 senti sygav ja mina muidugi eile kukkusin.see meeenutas mulle lugu aastaid tagasi Vihterpalus, laksime Maarikaga randa, ta oli oma autoga, mina meie vana Citroeniga ja Alliklepa rannas suutsin mina auto nii parkida, et mingi suurem auk oli tapselt nii, et kui ma auto ukse lahti tegin, kybar peas ma sinna auku kukkusin.Maarika raakis seda lugu veel mitu aastat, et kuidas tema oma autost vaatas, et ma nagu valja tulöin ja siis ainult kybar paistis.Eile ma kukkusin vihmavarjuga, ainult vari jai valja.Mart ei suutnud ara imestada, kuidas mul onnestus tervenisti sinna renni ara mahtuda, aga seal ma olin.ma olen ikka oudne koperdis.Homnepaev tuleb see sild sinna peale valada.
Siis me ootame basseiniehitamispakkumisi.Need sakslased, kes pidid eelmisel nadalal pakkumise tegema, ei suutnud seda ikka vaga teha, eile nad siis kaisid ja ytlesid, et basseini projekti eest tahavad 2500 taala!!!!Me maksime kogu oma ehituste projekti eest 10 000 ja seda ka selleparast, et me ei kasutanud seda ehitajat, kelle arhitekt see oli, muidu oleks koik hinna sees olnud.Selle jutu peale lasid sakslased kohe 2000 peale selle projekti ja suures piires ytlesid, et bassein laheb 20 000 taala maksma.ma kyll ei saa aru, mis seal nii kallis saab olla, me isegi ei pane keraamikat, ainult varvime.Aga kinldat hinda neil ikka veel ei ole, Mart muidugi ytels, et unustage ara, sellist raha me mingi projekti eest ei hakka maksma ja yldse, me tahtsime ainult hinnapakkumist, me votame paljudelt ja siis valime, me ei luba midagi kindlat.Siis tuli jargmine, see on meie peonide naaber, kellet me taimed yles kaevasime(muide samal ohtul,, kuime olime taimedega koju joudnud, leidsid nad oma ouest vaga vaga myrgise mao tercepelo voi midagi sellist, kes kui hammustab, on sul loetud minutid haiglani, mingi 30 voi muidu...)tema lubas ka pakkumise teha, ehitama tahtis kohe hakata, pakkumine pidi paari paeva jooksul tulema.muide meie kyla Ojochal oli teisipaeva ohtustes uudistes esikohal, sest siit leiti mingi vaheladu, kust columbialased kokat edasi transportisid, 2 tonni voeti ara.Edasi viidi muidu Queposesse ja siis USAsse.politsei oli teisipaeval siin kontrollimas.Aga Ojochali kyla oli kaardipeal taiesti valesse kohta pandud, kui telekas naidati, mis ei ole muidugi mingi ime.
esmaspaeval kaisid meil siin yhed jankid, kes pakkuvad satiinternetti, see on siin selline illegaalne bisness, sest praegu on koik riigimonopol, aga pakkumine oli taiesti ok ja peame aru.mingipaev voitlesime jalle oma raha kattesaamisega, sest millegiparast on see nii, et kuigi see on sinu raha, ei taha see kuidagi vaga kiiresti sinuni jouda.parast nadalat voitlust saime ikka katte, aga narve ikka laks jalle.teisipaeval oli meil pool paeva suur noupidamine ehitajaga, et nende viimane leping meile ei istunud, ei tahtaja ega hinna poolest, samuti maksegraafik.parast paari tunni pikkust keskustelu joudsime kompromissini.Alguses nad tahtsid tapselt poole rohkem kui varem, ehk siis 180 taala ruudust selle karbi eest ja pohjendasid seda selölega, et nad on koigi oma eelmiste toodega siin miinusesse jaanud, erinevatel pohjustel.Kyll siin ju yhed tuli minema kihutada, kes katuse lahtiselt peale ladusid, kyll teevad nad monda tood 3 korda ja Luis maksab neile tunni eest, mis on meie meelest kyll suur lollus.ja ehitada tahtsid nad seda viimast majakarpi 3 kuud.meie ytlesime, et 2 kuud ja see hind olgu 135, ehk siis jagame 90 pooleks ja paneme pool sellest juurde, et sammastel maja, aga siiski nad ju ei ehita porandaid alla ega seinu ega krohvi neid, me ei saa kahekordset hinda maksta.ja kui nad ehitavad kuu vahem ja tostavad oma efektiivsust, oleme koik voidus ja hinna saab vaiksema teha.olime eelnevalt Mardiga moelnud, et siis lopuks oleme 150 nous, sest ega nad ju kohe noustu,Ja asi laks tapselt meie stsenaariumi jargi.Luis aga raakis, et tal ei ole kuskilt votta selliseid, kes efektiivsemalt tootaks, sest meeste haridustase on vaga madal, moned kipuvad asju oma tasku panema ja tema ikka peab tagama, et keegi siin meie asju ara ei varasta ja...Ausalt oeldes meie motlesime, et see on eeldus, mitte, et me peaksime seda lisavaartusena votma, aga lopuks laksime sopradena lahku.lubas meile eilseks uue lepingu saata, mida meil tanaseni pole.
siis on mind tabanud uus naisteklubi rynnak.Eilsel malestusohtul oli palju rahvast ja yks mutike kybaraga, alla 100, astus minu juurde, et tema on see ja see ja ta on mind nainud ja teab kyll, et me ehitame ja tema elab ka Ojochalis jne.Muidu oli selline energiline pisike kribu mutike, punnis kohu ja kahe hernekepi jalaga, lyhikestes pykstes, kybar viltu peas, mojito klaas kaes ja suits ees, meenutas muolle Mardi kadunud vanaema ja lopuks kysis,kas mul meiliaadress ka on ja ma kirjutasin talle salfratiku peale ja tana hommikul kell 7 oli mulle juba 2 meili saatnud naisteklubi tegemiste kohta ja mul on jalle hirm, kuidas sellest koigest mooda hiilida.
Eile kais meil veel 2 migit vana jankynaist, kes kyll Martat otsisid, aga parast Mardiga ka vaga rahul olid.Mart tegi neile ekskursiooni, mutid kiitsid entusiastlikult.Naiteks Mart ytles, et ta on terve paeva valgustusega tegelenud, et oue valgustada ja mutid ytlesid seepeale, et see on vaga hea idee!Vot selline keskustelu on tapselt see, millest ma eelmine kord kirjutasin, lihtsalt sonu pole...
Muide, ma kuulsin, et boad hoiavad need myrgimaod eemale, ma ei tea, kas nad soovad neid voi muul moel, aga selleparast ei pidanud neid siin meie juures olema, et mae otsas elab suur boa, ehk siis meie selja taga.Ei tea, kui suur, aga igal juhul vaga julgustav.