Saturday, August 27, 2011

dialemma


Eile me motlesime Eestisse pakki saata.Soitsime San Isidrosse,leidsime postkontori ja alustasime uuringuid a la, kui palju maksab 1 kilone pakk, kui palju 5 kilone jne.Postkontor oli selline ruum,mis oli klaasiga pooleks tehtud.Esimene pool oli rahvale seismiseks jaetud ja treisel pool klaasi istus yks mees luugi ees ja yks naine istus keset tuba laua taga, kus oli suur Costa Rica lipp ja tema soris mingis kaustas.Akende ees olid valged pitskardinad.Mees luugi taga naeratas roomsalt,leidis Eesti oma listist ja ytles, et tooge pakk siia,siis vaatame, kui palju see maksab.Meie ytlesime, et meil veel pakki ei ole, et komplekteerime selle kohe, kui teada saame, mis see maksab.Naiteks 2 kilone.Mees oli segaduses, et tema enne ei tea, ta peab kaalu peale selle paki panema.Lopuks laks toi selle naise laualt, kes keset tuba istus paar virna paberit ja mingi augulooja, asetas need kaalule ja ytles, et 2 kilo maksab 30 USD ja seejarel ytles, et 5 kilo maksab 94 USD.
"Kas teil kaste ka on, kuhu pakkida?"
"kastid on, aga me ei tohi neid myya, need on yhe teise firma kastid ja nendega tohib ainult selle firma kaudu pakke saata ja see on Costya Rica piires"
"Kus me kasti osta saame?"
"Igalt poolt, korval on pood."
"Millal see pakk kohale jouab?"
"3-4 nadalat"
Kuna odav ei ole siin ammu miski ja kiiresti ei ole kunagi midagi liikunud, siis ei hakanud me kiirposti kohta midagi kysima.Laksime oma pakki komplekteerima.Costa Ricale omaselt tuli lihtsalt arvutades valja, et kasulikum on saata 3 kahekilost pakki, mitte 1 viie kilone.Poes oli samuti soodsam osta kohvi 250 grammi kaupa, sest korraga kilo ostes, oli hind palju korgem.Tahtsin osta ka Costa Rica maiustusi, Britt teeb selliseid spets puuviljad shokolaadis voi pahkel voi kohviuba shokolaadis.Kuna ma ise ei leidnud, siis myyja ytles, et loomulikult neil on neid maiustusi ja juhatas mu Marsi ja Snickersi juurde.Kaste ei myydud yldse mitte kusagil, nuiasime igas poes,lopuks saime 3 natuke katkist vana seebi kasti.Joudsime postkontorisse tagasi, jagasime asjad kastidesse ja tostsime leti peale.Seesama mees tousis oma toolilt pysti ja ytles oioioi.See ei olnud vaga paljulubav.Kysisime teipi.Ei, teipi neil ei ole.Esimene kast laks kaalule, kaal naitas 2,7 kilo.Kysisime huvi parast, palju see maksab.
"70 USD"
Issand jumal,votame siis asju vahemaks, kui 2 kilo on 30 taala, mees ladus kohvisid valja.Jai 1,9 kilo
"50 taala"
"???" Naitasime mehele paberit, kuhu ta 2 tundi tagasi oli kirjutanud, et 2 kilo maksab 30 taala
"Ei, maksab 50"
"Kas see hind siis tousis viimase 2 tunni jooksul?"
"Euroopa on kaugel, selleparast ongi kallis"
Me hakkasime paris vihaseks
minema
"Kui palju siis 5 kilo maksab?"
" 5 kilo maksab ikka sama palju, 94 USD"
Seda ta ytles juba mitte eriti veendunult, akki pakime veel asjad ymber ja siis tuli talle paastev mote, et siis on koik palju odavam, kui me need 3 pakki koik yhel aadressil saadame.
"Kui palju see siis maksma laheb?"
"Ma ytlen teile siis, kui koik on kaalutud, ma enne ei tea, koik oleneb grammidest"
Ohkasime ja saime aru, et mingeid pakke me saata ei saa.
"Kas teil sellist hinnakirja ei ole, kust saaks vaadata, kui palju maksab mingi paki saatmine eri sihtkohtadesse?"
"Ei, sest see oleneb koik grammidest, seda ei saa kilodega teha"
Mart haaras pakid kaenlasse ja ytles, et meie laheme nyyd minema ja mingeid pakke ei saada.mees ohkas kergendatult.Mina soovitasin tal ka minema hakata ja endale teine too otsida.Mees naeratas veel roomsamalt.Kui me uksest valja olime joudnud, jooksis meile kuskilt leitud ingliskeelt purssiv mees jarele ja vehkis Lizano pudeliga, mis oli teisele poole letti jaanud"leedi, leedi, tankju"
mart arvas, et postis tootavad veel hullemad inimesed kui Mc Donaldsis, viimases ei kai ta pohimotteliselt juba ammu aastaid.
Ma isegi ei tea, kuidas me nyyd need asjad eestisse saata saame.Aga meie kylas elab ka juhmakaid.Nagu te koik ju teate, oleme me need inimesed, kellega kohtume, ise oma ellu kutsunud, et mingid olukordi lahendada ja oppetunde saada.Ja kui me neid ara ei lahenda, siis naiteks mul need juhmakad otsa ei lopegi. Paar kuud tagasi laks meil restorani kylmutuskapp katki.Koigepealt soojenes sygavkylm yles ja siis allosas oli ka koik selline poolkylm.Yks meie kyla prantslane Mugli soovitas kohe oma sopra prantslast, et see on koige parem kapiparandaja.mart helistas prantslasele, see lubas jargmisel hommikul kell 6.30 hommikul tulla vaatama.Olgu oeldud, et me tavaliselt hangime restoranis kella 11-12 ni ja vaga ei ole vaimustatud, kui keegi meiega enne kella 9 kokku tahab saada.Prantslane ise muidugi ei tulnud jargmisel hommikul yldse kohale.Mingil paeval ta siis ikka tuli ja ytles ka oioioi, et teie kapp on tagant nii tolmune, et selleparast ei kylmetagi, et tema nyyd puhastas koik korralikult ara ja pani sinna veel mingi abistava jupi ja lylitagu me kapp 2 tunni parast sisse ja siis on koik korras.Kahe tunni parast oli kapp taiesti kutu, enam ei kylmutanud kuskiltpidi ja ei teinud ka enam mingit haalt.Loomulikult prantslasele selline asi ei meeldinud, nyyd oli teda veel raskem katte saada, me tahtsime ainult, et ta tuleks ja oma loomingu sealt vahelt valja votaks, et tehku kapp nagu ta oli, me otsime teise parandaja.Prantslane tuli ja ytles, et naete, siis on yks elektrooniline jupp ju taiesti labi polenud, te peate selle uue ostma ja siis on kapp nagu uus.See uus vidin maksab 90 taala ja seda myyakse San Isidros.me siis soitsime sinna, ostsime uue jupi ja kui kodus selle taha yhendasime, siis karssas see ka momentaalselt labi, viga oli hoopis kuskil mujal.Nyyd Mart vihastas, mina ka, et mis pagana prantslased, need on poolearulised, tema enam kunagi yhelegi mingit tood ei paku.Kutsusime Uvitast yhe tico, kelle tookojas Mart oli ennegi midagi parandamas kainud.Veel 280 taala ja korda saime.Prantslaselt tahtsime 90 taala tagasi kysida, mis ta meile maksma laks, aga tyyp ei votnud enam meie konesid vastu, solvus vist, aga enne, kui me kapi teisele parandada andsime, oli yhel oosel kainud ja salaja oma sinna keeratud vidina tagasi votnud.
Ja siis helistas eile minu sobranna Maarika ja kysis, millal me Eestisse tuleme.Ja ma hakkasin motlema, et kuigi ma ju alati kirjutan nendest asjadest, mis siin halvasti lahevad, siis tegelikult ma ju juba pean seda normaalseks ja enam ei imesta nii vaga ja kehitan rohkem olgu.Ja sygaval siimas ma ehk juba kardaksin, kas ma Eestis elada oskaks enam.Minugi jaoks on juba taitsa ok auto keset teed seisma jatta ja teise juhiga juttu raakima jaada voi siis keegi kuskil kinni parkida ja kui autosse tulen, siis ma ei leia eest vihast juhti vaid hoopis naeratava tico, ju mul siis oli vaja:)Nadal tagasi olid termiidid mul yhes cabinas voodi ara soonud, taiesti.Termiidid olid porandast labi tulnud ja puitosad nii ara soonud, et ma pealt ei nainudki, aga kui napuga vastu karkassi koputasin, siis vajus kogu puitosa tolmuna porandale.ja enam ma ei ahasta ega imesta vaid pyhkisin koik kokku ja nyyd tuleb lihtsalt hooajaks uus voodi ehitada.Paike paistab iga paev, soe on ja keegi ei rapsi.paar ohtut tagasi sisustasin baaris yhe columbialase aega ja aitasin tal kassat teha.tema kolis Columbiast siia 6 aastat tagasi ja ytles, et sellist pura vida elustiili ei ole peale Costa Rica kusagil.Tema tegeleb maailma paastmise projektiga, votab vabatahtlikke tasu eest toole ja need siis paastavad siin linde loomi ja taimi ka.Paar aastat elas indiaanlastega koos lihtsalt vorkkiiges.Kui siiamaani ma arvasin, et kuidas kyll saab nii olla, et me kohtame siin veel inimesi, kes ei oska lugeda ega kirjutada, siis tema selgitas mulle natuke, et indiaanlastel on uskumus, et kui nad lugema ja kirjutama hakkavad, siis kaob neil ara nende rahvuslik malu ja nede juured loigatakse labi.Ajalugu on kirja pandud alates sellest, kui siia saabusid hispaanlased, kes lugeda ja kirjutada oskasid, aga indiaanlaste oskused ja teadmised on ajast aega ainult suusonaliselt edasi kandunud.Naiteks need palmikatused, mis nii ilusad on, aga kui sul see majal on, siis maod ja skorpionid on sul voodis voi supi sees ja vastu need ka ei pea yle 3-4 aasta, lasevad vett labi.Indiaanlased aga tegid syya alati lahtisel tulel ja see suits yhtepidi kuivatas palmi lehti, ehk need pidasid katusel paremini vastu, teisipidi ajas maod ja putukad minema.praegugi pidi Buruca indiaanlaste muusiumis aegajalt loket tehtama just selle parast.Ja naiteks see varske toidu soomine.Kuna see columbialane oli vaga indiaani naojoontega,ta raakis, et tema vanaema ei soonud kunagi eelmise paeva toitu.mitte kunagi ei pidanud ju midagi kappi panema voi hoiustama, alati vois uue ja varske votta.Vanaema meelest oli juba hommikune toit roiskunud.Nyyd sellel columbiales on saksa naine ja 3 last ja ta ytles, et neil on vahel suured eriarvamused toidu suhtes, kuigi naine on ka ydini roheline.
Et siis ma olen endiselt segaduses oma kuuluvusega, sest nyyd tundub mulle juba, et ma kuulun rohkem siia kui Eestisse ja olen vahem muretsema hakanud, mis on kindlasti yhtepidi tanu Mardile, aga teisipidi ikka vist see pura vida elustiil, mis on koige rohkem muutusi teinud mu mottemaailmas.Ehk siis, kui seda pakki ei saanud ara saata, ju see siis nii pidi minema, arvatavasti tuleb mingi teine voimalus need asjad Eestisse toimetada.Pura vida!