Koigile headele inimestele

Elu on nii habras.Ma tahan tanada koiki neid inimesi, kes on oma head soovid ja usu meie poole saatnud.See, mis praegu on juhtunud, on IME.Ma taiesti tundsin, et kui nii palju inimesi oma jou koondab ja head soovid ja usu, siis see lihtsalt peab syndima.Ma olen siin praegu oma laste lahedal ja nad on mind toetanud ja ega me polegi muud teinud, kui ainult yhele asjale siin moelnud.Mul ei ole sonu, et valjendada oma onne,tundub, et liigume vaga vaevaliselt ja aeglaselt, aga hullem on moodas.Mitte kunagi ei saa votta kedagi iseenesestmoistetavalt, mitte et ma seda teinud oleksin,aga meie suhtumisest hoolimata voivad elul olla omad plaanid.Oleme lastega nii tanulikud ja onnelikud, et meile on antud veel yks voimalus olla koos Mardiga.Tänan sydamest koiki inimesi, kes on motetes ja sydames olnud meiega viimased nadalad, ma usun siiralt, et yhises mottes peitub tohutu joud.kallistan, jana

Rohkem turiste!!!!

Ei ole meiega midagi juhtunud, lihtsalt nyyd on meil lisaks ehitamisele ka manageerimisefaas ja me lihtsalt ei joua enam seda , mis varem.Eestlasi kaib vaga palju.Ma isegi ytleks, et meil on nonstop eestlaste vool.meele teeb roomsaks, mis koik ees ootamas on.Ja ma enam ei maleta, kellest ma koik kirjutanud olen, aga praegu on meil siin oma pojakene Mark ja syda hoiskab roomust.Iga eestlaste tulemine ja olemine on isemoodi.Me oleme kohanud vaga varvikaid kujusid ja meie elu on seetottu vaga ponev, et paljusid neid me ei tundnud varem, aga kuidagi on nad ikka meieni joudnud.Ja inimesed on vaga heasoovlikud ja sobralikud.Ja esimesel paeval, kui nad tulevad, on nad hoopis teistsugused kui hiljem.Sisseelamine votab aega.kokkuvotteks voib oelda, et telefonikaardiga helistamine valmistab enamikele eestlastele raskusi,peaaegu alati korbevad inimesed esimestel paevadel ara,peaaegu alati syyakse liivakarbeste poolt ara nende jalad ja kaed,peaaegu keegi ei usu, et mone tee labimiseks, mis on 80 km pikk, kulub 4 tundi, enamusele tuleb yllatuseks, et siin mobiilid ei toota.Aga umbes nadalaga on koik paika loksunud.
Eelmisel pyhapaeval kaisime lendamas.Soitsime mardiga Palmari, kus lennuk praegu ajutiselt mingis angaaris on ja tousime siis ohku ja lendasime piki rannikut ja maandusime meie oma kyla rannas ja Mart oli sinna kutsunud nii need canadalased, kes meil 3 kuud maja rendivad ja ka 2 politseinikku, et parem juba ise kutsuda kui keegi teine kutsub.ja siis teenis ta oma esimese raha , et lennutas Ricki, politseinikule tegi tasuta hirmusoitu, et siis kui keegi koputab, siis meil oleks seljatagune.Lihtsalt tegelikult rannas ei voi mitte mingi mootorsoidukiga soita, aga kuna parajasti oli ookean madal, siis sai sealt ideaalselt yles tousta ja maanduda.Mark jai koju hotelli manageerima.lendasin siis mingi 15 minutit sealt Palmarist randa ja kujutage ise ette nagu lendaksite jalgrattaga.mina kyll otse enda alla ei julgenud vaadata, vaatasin ainult kaugusesse.Jalgu ei olnud ka kuskile panna, mart istus minust tykkmaad allpool ja mul pohimottelioselt jalgevahel, sest mina panin oma jalad toru peale , rippuvate jalgadega ohus oleks veel hirmsam olnud.Vaated olid muidugi jumalikud, koik need metsad ja maed ja yksildased rannad, hingematvalt ilus ja soe on ohus korgel ka.Votsin siis platud jalast ara, et need tiivikusse ei lendaks , torkasin kotti ja nii paljajalu ma siis liivases palmirannas lennukilt maha astusin-vaga romantiline.
Tana muide oli meie yhe maja seinal valge peaaegu labipaistev konn kollaste jalgadega, isegi ohtuks ei lainud ara, voib olla on nagu kameleon, parast laheb rohus roheliseks, igal juhul vaga kahtlane, nappida ei maksa.