pura vida

Valged nukumajad, hele-ja tumerohelised taimed saadavad sind igal trepiastmel. Päike pimestab kui rõdule hommikukohvi jooma asud...ja kui ringutama hakkad, näed silleredavat ookeani. Paradiis, onju :)))

Pühapäeval läksime isaga meie peooni Herardo juurde, kes meid ratsaretkele viis. Kohalikud oskavad ikka väga stiilselt ratsutada. Nagu isa ytles, nad võiksid samal ajal lausa lehte lugeda ja ei teeks teist nägugi. 4 tunni sisse mahtusid jõed,mäed,herardo onud,tädid ja nende sugulased, mamonesepuud ja veel jõgesid. Kui tagasi jõudsime, olime laibad :) Herardo kyll väsinud ei olnud.
Õhtul oli Noa sünnipäev tema baaris, vanemad tutvustasid mind ilusti kohalikele ning ülejäänud õhtu ma veetsingi gringode seltsis, üks kutsus koske vaatama, teine matkama. Ma kahjuks ei oskagi öelda, mida vanemad või maarika ja jüri tegid, kindlasti oli neil ka lõbus :)) Seal esines väga kift bänd, kõik tantsisid, naeratasid ja kallistasid. Baaripukil istus yks hallipäine vanamees, suure vuntsi ja 3 kuldketiga, ja vaatras kõiki blonde naisi alt ülesse ja siis uuesti.Koer jooksis ka ringi. See Noa, kelle synnipäev oli, meenutas mulle seda Terevisiooni esmaspäevast kalakokka,kellel see vunts on. Jaroslav vms. Minule on see Jaroslav alati räpase mulje jätnud, väike kalake ripub veel vuntsis :)
Aga nii nagu Jaroslav, oli ka Noa väga sõbralik ja rõõmsameelne, kallistas musitas ja tantsis.
Esmaspäeval kutsus mind Alex, üks nendest, kellega Noa baaris tutvusin, oma sugulaste hotelli ja farmi vaatama. Käisin siis temal külas, jutustasime ja vaatasime miljonidollari (mitme miljoni lausa) vaadet. Teisipäevaks kutsus ta mind koske vaatama. Aga kui ma koju jõudsin esmaspäeva õhtul, oli Nick (vastas hotelli manager) kutsunud mind hoopis matkama teisipäevaks. Nii ma siis pidin Alexile ära ytlema.
Teisipäeva hommikul (algselt oli tripp plaanitud kell 6 hommikul, aga lükkus 9 peale) läksime Nicki ja Patricuga (ka Noa baaris tutvusime) mägedesse matkama. Mina enam meestega matkama ei lähe, nendel on nii pikad ja kiired jalad, et mäest mindi lausa joostes ylesse. Ja need pole LIHTSALT mäed, need on KÕRGED!
matkal nägime korduvalt ahve. Mäe otsas oli kellegi Edi farm, kus me siis jalgu puhkasime. Omanikku ise polnud kodus, aga kuna tal oli avatud köök, siis istusime seal. Vahepeal tuli yks kohalik tico veel sinna, otsis mingit mutrivõtit oma mootorrattare, tuli istus ka siis selle Edi kööki maha ja rääkis juttu. Siis läksime meie edasi ühest suurest mäest alla, tõeline dzungel, lõpuks jõudsime vapustava kose juurde. NIIII ilus :)) vesi oli hea jahutav, kuigi nii tugev vool oli, et igakord kui ujusime, pidi keegi kaldal olema, et aitaks välja tõmmata. Patric oli vahepeal eluohtlikus olukorras, kose all ja ei saanud sealt voolu tõttu välja ujuda. Nick (rastadega boheem) tahtis talle appi minna, hakkas siis jalgu loputama, pani sokid jalga, sidus saapad korrektselt jalga....selleks ajaks oli Patric mööda kaljusid yles roninud ja pääsenud:)
Pärast läksime tagasi sinna Edi kööki, keda polnud ikka kodus. Nick laenas veel Edi raamaturiiulist ühe raamatu. Mina küll muretsesin, et kas peaks kirja jätma sellele Edile, et aitäh külalislahkuse eest ja et PS! laenasime yhe raamatu, kindlasti toome tagasi. Aga Nick ytles, et ei pole vaja, hakkame minema.
Kolmapäev. Hommikul pidin surfama minema, aga minu surfiõpetajat pole juba 2 päeva kodus olnud ( ta ise vist ei tea, et ta mind õpetama pidi). Sõitsin Dominicali ja sain sealt omale uue õpetaja, väga entusiastliku poisi Venezuelast, kelle nimi oli nii peen, et kui ta selle mulle paberi peale kirjutas, ei suutnud ma seda ikka hääldada.
Gerohaub, Gerhaugob...jumal teab. Homme kell 7 alustan. Loodetavasti õpetab sama entusiastlikult.

Nii ma siis siin elangi, puhkan ja mõnulen, kui puhkamine ära väsitab, võtan ühe dringi ja puhkan edasi :)) Saaksid ainult emme-issi natuke puhata, nemad ainult töötavad ja töötavad. Kohalikud ka ei jõua ära imetada, kuidas valged inimesed nii palju tööd võivad teha ja nii kiiresti. Aga uskuge mind, kõik näeb fantastiline välja:))

Pärast pühapäevast ratsaretke läksin duzzi alla. Kui pea juba pestud sai, avastasin, et duzzi oli nautimas ka suur roheline rohutirts. Hommikuks oli ta puhtaks saanud ja kadunud. Costa-rica juures on 1 hea asi, igav ei hakka siin kyll kunagi, sest iial ei ole sa yksi. Kyll teeb juttu sinuga tööst tüdinenud peoon, supermercado koristaja või poemüüja sõber, suvaline vastutulija....või lõbustab sind mõni sisalik, ahv, iguaan, rohutirts või naabri-Pablo.