Sunday, February 28, 2010

Ma mõtlen..........

Tana on siis vabariigi aastapaev.Ma pean ytlema, et aegamisi hakkavad need Eesti asjad meist kaugenema, koik need tahtpaevad ja syndmused, mis ei tahenda sugugi, et me ennast vahem eestlastena tunneks, uhked oleme kogu aeg, et eestlased, aga voib olla ma valjendun natuke segaselt.Ja ma ei tea, millal see valiseestlaste syndroom tuleb.olete seda kogenud?Vahemalt Eestis olles sain ma kyll sellest aru, kui see kellelgi oli ja tegelikult olen siingi saanud, sest eestlasi on meil paari viimase kuu jooksul vaga palju kainud ja osad neist on ka valiseestlased olnud.
Miks ma siis vahepeal kirjutanud ei ole?Mitte kiusust voi solvumisest, et keegi ei loe.Lihtsalt jagada saad seda, mida on.kui ikka endal energiat ei ole, siis koik vabad hetked ma olen ennast lihtsalt laadinud, kyll lugedes voi magades voi suheldes inimestega, kes sulle ka vastu annavad.kuna eestlasi on palju kainud, siis koik need eestikeelsed ajakirjad ja raamatud ja nad ise-sinna mu aeg ongi lainud.ja siis ma olen vahel ka lihtsalt mitte midagi teinud ja moelnud ja vahel ka lihtsalt olnud ilma midagi motlemata.
Lugesin labi paar eneseabi raamatut.natuke aitas, aga ma ei kui kauaks.keegi ju ei vasta sinu eest kysimustele, ise pead vastused leidma.Kuigi tean, et ajame oiget asja, on lahendused rasked tulema.Eriti , kui oled vasinud.Ja paar asja on mulle selgunud,isegi ei tea, kas roomustada voi mitte.lihtsalt, kui sa oled arvanud yht, aga yhel paeval tuleb selgus, et teisiti, siis pole motet pead liiva alla peita.Voib olla ma raagin segaselt, aga kuna ma enda jaoks olen selle asja selgeks saanud, siis mina saan aru:))Olgu, toon naite.Eestis ma olin suhtlemisest vasinud ja arvasin, et kui ma tulen siia ja votan endale kohe teise rolli, sellise, et olen blond ja tagasihoidlik ja ei suhtle eriti, selline tavaline eestlane, kuna keegi mind ei tunne, siis see toimib.Tegelikult aga on hotelli ja restorani juhtimine yks suur suhtlemine, esiteks staffiga ja teiseks klientidega.ja oma ego void talla alla panna.kogu aeg ma vordlesin asju meie ilusalongiga, et oli umbes 10-11 inimest, koik normaalsed inimesed-aga koormus on hoopis teine.ja koik see juhtimise vark.ma olen siiani olnud selline yksi nokitseja tyyp ja tihti tahaks koik ise ara teha, nyyd olen aru saanud, et pole motet pidada meeskonda, kelle eest koik ise ara teha, peab oppima delegeerima, missiis, et see votab teine kord mitu korda rohkem aega ja tulemus ei ole paris see, kui ise tehes, ennast ei saa surnuks tootada.Ehk siis:palju sellest, mida ma arvasin siin toimuma hakkavat, on teisiti.Aga ma olen paindlik ja votan uuesti selle vana rolli, las siis olla selles elus niimoodi, jargmiseks eluks on mul 2 varianti, kas lahen kohe juhiks oppima, et ei peaks valulikult jalgratast leiutama voi lahen kangruks.Ma veel vaatan seda asja.
Mis siis vahepeal juhtunud on?3 kuud ei ole kirjutanud, koike ymber jutustada on mottetu, aga midagi siiski.Esiteks ei saa koigest subjektiivselt kirjutada, sest paljud eestlased, kes on nende lugude autorid, tunneksid end ara ja voiksid solvuda.Aga vahel motled kyll, et eestlased on yks imelik rahvas.Eks me ise ole kindlasti muutunud ka, rohkem avatumaks voib olla.Eestlased ju ei raagi ja vahel tunned, kuidas paus ei kanna ja pead ise jalle selle klouni rolli votma.Aga vahel tulevad jalle sellised eestlased, kellega on lihtsalt nii soe ja monus koos olla ja nii paljust raakida ja sa naed neid esimest korda, aga kohe on nii hea koos olla.meil on siin paar korda nii juhtunud, eks nad ise tunnevad ennast siit ara, aga mingi kuu tagasi tuli siia yks pere, ema isa ja poeg.poeg on umbes 27 aastane ja see poeg tundis esimese 5 minuti jooksul, et see on tema koht.tema ema ja isa kaisid vahepeal Osa poolsaarel kondamas ja tagasitulnud, veetsime nendega lihtsalt imelise ohtu, raakides ja raakides, poeg jalle hangis meie noortega terve selle nadala koos ja lopuks pani veel meie sel laupaeval korraldatava surfivoitluse korraldamisele ola alla- see annab sooja tunde.Siis sa tunned, et on ikka inimesi, kes tunnevad, et see on NENDE JAOKS tehtud koht.Paar kuud enne seda kais meil 2 paari, kellest yks mees jai tagai eestisse joudes vaga haigeks, nyyd ta on onneks ammu terve, aga nendega oli ka selline tunne, et koik mida annad, saad tagasi ja topelt.aitah teile, kallid!jaanuari lopus saabus Anett siia 5 sobraga, noored inimesed, palju energiat!See teeb meele roomsaks.Ja ma ei saa jatta kirjutamata vanaaasta lopupeost.Hotell oli tais noori , kes olid tanu uuele kodulehele siia toad reserveerinud, hollandlased ja sakslased, lisaks eestlasi-koik meie inimesed!!Nii vahvat ja hommikuni kestvat pidu pole ammu olnud.mark on dj-na nii palju arenenud, rahvas jumaldab teda, baar tootas tais lusti ja roomu, inimesed lihtsalt pidutsesid!need on hetked, mis annavad joudu.
Sellel laupaeval on meie korraldada 2. Adelante Open.Eelmisel aastal,kui me selle korraldasime, oli see nii menukas, rahvas lausa noudis, et me ka sel aastal korraldaks mida taolist.Nyyd siis laupaeva hommikul kell 8 algab rannas registreerumine ja kell 9 voistlus.kohtunike poodium on kokkupandav, mart koos poistega ehitas sellise korge monstrumi, laenasime generaatori, et mark saaks muusikat mangida, sponsoritelt on rahad kokku korjatud, voistljad on nii proffi kui ka amatoori kategoorias ja molemad esikohad saavad 200 dollarit, teised kohad saavad 100 dollarit ja kolmadatele kohtadele paneme meie omalt poolt ohtusoogi 2 le.Ohtul on Adelantes afterparty, buss toob rannas kell 4 rahva kohale, loodame, et tuleb palju palju rahvast.
JA SIIS...jargmisel reedel, 5. marts toimub meil JUNGLE FEVERI esimene aastapaev.oleme suutnud teha ajalugu, terve aasta igal esimesel reedel korraldada pidu nimega JUNGLE FEVER ja see toesti toimib.kui meil muidu on restoranis paevi, kus kaib vahe inimesi soomas voi drinke tegemas, siis pittu tulevad koik alati, see on meie niss ja me oleme selle yle uhked.ja teine asi, mis meil on kaima lainud, needf on pokkeriohtud.Igal pyhapaeval tulevad inimesed siia texas holdemit mangima.paas ja Risto tegid toeliselt monusa pokkerilaua, isegi joogitopsi augud on, nii et midagi ei lahe ymber ja 10 inimest mahub ara.Pokkerilauas kohtab erinevaid inimesi.Kui tahaks neile yhte yhist nimetajat panna, ma ei oskakski.On selline vanem paar Luxenburgist, naine on mitukymmend aastat Ibizal baarides tootanud, kolisid siia, mangivad internetis jutu jargi iga paev.On ticod, isa ja poeg.poeg on 15, aga paistab 20, isa on endine politseinik, pika patsiga,kysib luba, keerab motat ja kaotades on ka lobus.
paar korda on ainud suisa valge peaga vanem mees oma poegadega, mangib bridge, selge silmavaatega, esimene kord ei jaanud ta nimi meelde, nyyd on juba piinlik kysida.Rastapatsidega atraktiivne 30 ndates Markus, kes paar nadalat tagasi Balile tagasi laks, muidu sakslane, aga MEIE inimene.koigil on mingi oma lugu, mida nad siia otsima tulid.Paljud, muide, kes on ennast otsima tulnud,ei leia yles.Kaugelt vaadates voib ju mujal olla paradiis, aga kui seda rahu enda sees ei ole, ei leia seda valjaspoolt ka.Ja veel oleks vist tark mitte midagi ette kujutada voi oodata, sest isegi vanasse kohta tagasiminnes ei ole ju koik samamoodi.Paljud inimesed tulevad siia mingi kujutelmaga ja siis pettuvad.
Ma kirjutan natuke meie viimasest reisist ka.Olime nii vasinud ja votsime julguse soita paariks paevaks Panama saarestikule Bocas del Torosse.See on selline koht, et kui "Lonely Planeti" lahti teed, siis soovitatakse Panamas kahte kohta, et minge kanalit vaatama ja siis teiseks minge sinna saartele.Turiste kaib isegi praegustele rasketele oludele vaatamata,palju, saared asuvad Kariibi poolel.Koigepealt soitsime Davidi ja sealt siis veel 4 tundi ja oled mingis mottetus linnas, kust kaivad paadid saarele.Need neli tundi soitu on selles suhtes vahvad, et poole tee peal on maed ja kui sa teisele poole magesid saad, kariibi poolele, siis on hoopis teine elu.koigepealt sajab seal aastalabi kogu aeg vihma, iga paev, majad on oik vaiade peal ja inimesed on enamjaolt neegrid.See maismaa pool, kust siis paadid saarele viivad, opris rahmune , halla ja haisev.iga hurtsiku juures on laineplekist peldik vaiade peal, koik lendab sealt otse vette, nii et kui sa paati istud, et saarele soita, siis sa palud, et paat yumber ei laheks, sest sinna vette sa kyll kukkuda ei tahaks.Aga pool tundi paadisoitu, vesi muutub jarsku tyrkiissiniseks, peldikud ei ole enam vahemalt nahtavalt vette juhitud, koik kohad on turiste tais, hinnad on laes ja teeninus on aivan perseesta.Vabandust, aga nii see oli.nyyd, kui enal hotell ja restoran, vaatan hoopis teise pilguga.Kui meil on siin praegu turiste ikka vaga vahe ja pead kogu aeg silda ja spagaati tegema, siis seal on koigi taiesti suva.votad hotelli, kus uksed ei seisa kinni, lambid katki, dushikardinad eest kukkunud, koik kehitavad ainult olgu, kui ei meeldi, mine minemaYhes hotellis kysisime, kas ruumi on ja vastus oli, et nad ei tea, vaatavad, kui keegi arkab yles, et kas lahevad ara voi mitte, et voib olla keegi teab, aga kes, ei tea..Esimesel ohtul me mardiga magasime jalle 14 tundi, olime nii vasinud, aga teisel laksime ohtul valja sooma.Joime, soime, ilma aervet palumata toodi arve.me ytlesime, et me votaks veel jooki, me pole arvet palunud, nemad jalle, et mingu me siis ukse juurde seda jooma, neil on lauda vaja.lopuks saime ikka edasi istuda, aga minu margaritat ei olnud ikka veel, teiste dringid olid juba otsakorral, kysisin teenindajalt, et kus siis on.Tema vastas, et see pole tema probleem, et koik, mida baaris tehakse, tema ka toob.parast toi mulle 10 taala vahem tagasi, kui ma sellele tahelpanu juhtisin, siis toi kyll raha, aga ei vaevunud vabandamagi,mulle ytles, et ole sina vait, tema raagib ja kui ma kysisin, et kus omanik on, kas ma saaksin temaga vestelda, siis ta ytles, et kyll sa yhel paeval saad.Olukord tegi tegelikult meile nalja, sest see oli nii absurdne ja nii uskumatule ebaviisakas, aga puhkus oli sellegipoolest nii monus, et ma praegu suisa tunnen, kuidas energia mu sees pulbitseb.
NYYD ON JUBA JARGMINE PAEV.Lugesin praegu 3 ja pool aastat kirjutatud blogi ja ei joua ara imestada kui optimistlik ma olin ja mille koige yle ma niivaga imestasin.praegu kehitan ma paljude sellista asjade peale ainult olgu, nagu prantslane.naiteks oma advokaati pole me 2 kuud katte saanud, pea iga paev helistame , vahel kaime San joses teda pyydmas.Aga see selleks.
Ma tahan vahepeal kirjutada ilusatest asjadest ka, et te ei arva,et ma siin masendusse olen ara surnud.Naiteks on meil kainud selliseid inimesi, kes on aasta tagasi restoranis olnud ja nyyd uuesti Costa Ricasse sattunud ja jalle meile sooma tulnud.Oli selline canada prantslaste punt ja kui nad soogiu lopetasid, tegi yks mees kukerpalli, sest sook oli olnud lihtsalt imeline.Siis tuli oobima yks mootorrattur oma naisega, sest 2 aastat tagasi oli siin peatunud yks teine mootorrattur, kes oli meist nende klubis nii hasti kirjutanud ja seda kohta soovitanud, et temagi otsustas siia tulla.Keegi rebib sihikindlalt alla meie pidude plakateid, ehk siis meil on ka vaenlasi tekkinud, mis on ju positiivne, meid peetakse konkurentideks.Meie korraldatavatele surfivoistlustele on inimesi registreerunud yle terve Costa Rica ja ma ei hakka ennustama, aga tundub, et jargmisel aastal peame korraldama kahe paevased voistlused, inimesi on lihtsalt nii palju!Mark on meil viimased kuu aega hotelli manageriks ylendatud, me lihtsalt tundsime mardiga, et ei joua koike delegeerida ja kontrollida ja nii on meil palju lihtsam.ja asjad toimivad.Ootused on suured ja me opime iga paev.Eestlased kysivad tihti, miks me seda koike tegime ja siia tulime ja kas me kahetseme.Mina voin kyll kogu sydamest oelda, et ei kahetse midagi, ma olen nii palju oppinud selle aja jooksul, aga kui ma oleksin teadnud, kui raske see koik saab olema, ma oleksin ikka palju rohkem kartnud.Aga onneks ma ei teadnud:))

11 comments:

Anonymous said...

Lugesin selle blogina nüüd otsast peale läbi. Ega te seda "õnne" nüüd ikka vist leidnud pole? Ehk eksin. Aga tundub, et paika peab mõte - hea on seal, kus meid ei ole. Ja tahtsin teade, miks teil joogikaart on kohalikus vääringus ja söögikaart dollaris väljendatud ? Muidu olge mõnusad ja blogige rohkem, siis saate ka tagasisidet rohkem :)

Veljo Konnimois said...

Tore lugeda üle pika aja. Üsna mitu korda tundis ka Kristi muret, et kuhu te kadunud olete. Meil on ikka korralik talv võimust võtnud ja nüüd tekkimas kerge lootus, et sulab ikka jaanipäevaks ära.

Loodan, et teie surfivõistlus igati õnnestub. Peaasi, et liiga suureks ei lase sellel kasvada, et Eurosport asja vastu huvi tundma hakkab. Plaanime teid ikka enne silmast silma näha, kui läbi TV ;)

Ikka jõudu, tahtmist ja usaldust soovides, et sa seal Mardiga kõike vaid enesele teha ei usaldaks jätta. Enda tehtud vigu me kipume unustama või siis tühisteks pidama. Teiste omi näeme läbi suurendusklaasi. Kui me ei lase neil piisavalt vigu teha, ei õpi nad piisavalt ja sestap tundub, et peame kõike ikka ja jälle ise tegema, et ei saa midagi teistele usaldada. Tean seda omast käest ;)

Praegu on meil siin kõik ok. Ootame, lume minekut, et saaks taas näpud mullaseks teha ja ratastega taas uusi kohti avastama minna.

Suve poole asun uurima sealseid sukeldumise kohti, et siis 2010 plaan teoks teha ja sügis-talvel teile külla lõpuks tulla. Näis... ootame põnevusega, kuidas aasta teine pool käima läheb.

Anonymous said...

väga värskendav Teist jälle kuulda! ikka sagedamini kujutan end jälle Teie juures puhkamas, vist juba paar aastat möödas, kui käisime- tundub hoopis teine koht olevat tänaseks (juba siis oli ülivägaäge). loen hoolega blogi ja elan kaasa ja usutavasti paari aasta jooksul ikka kohtume, mitte eestis vaid ikka cr-l.
jõudu-jaksu soovides Aire ja co.

NB! Kailil-Madisel sünnib tütar aprilli alguses!

Anonymous said...

No nii.....Ma mõtlen siin, et probleemid on kõikjal samad, kuid tundub, et boonuseid on Teil enam ;) Hea on lugeda, et selline vaba hing on suutnud kohalike elu muuta nagu siis konkurentide poolt pidude plakatite maharebimine või siis edukas surfivõistlus. Kohalik kogukond teab, et Te olete olemas ja olete üks kõva perekond! Respect! Hindan endiselt erakõrdselt kõrgelt Teie kahe meelekindlust ja püüan kunagi järgi teha. Selles mõttes, et unistused on ju täitmiseks ja mitte vaid unistamiseks! Kohmakatel ja vingus nägudega Eestlastel võtab see aga enam aega, kui üldse.
Tegelikult tean vaid üht ja kirjutan ka ju vaid suuresti sellepärast, et Sa ikka ise ka vootsiks edasi kirjutada. Tahan teada ja tunda Eestlaslikku kadedust, mis samas mõnusalt utsitav:)
Muidu aga ikka edas!
Kalli-Kalli!

Marek-Tartu-Tallinn

Anonymous said...

Mina siin.Ma ei saa lintsalt jatta kirjutamata, et see meie surfivoistlus laks lihtsalt suureparaselt.Hommikul me veel ei teadnud, kas yldse mingit voistlust tuleb, sest Pacificule oli antud tsunaami hoiatus, aga laksime ikka randa ja tegime ara.Kui eelmisel aastal oli 36 voistlejat, siis seekord oli 62 voistlejat.kolm kategooriat:proffid, amatoorid ja lapsed.kella 8-5 ohtul rassisime, olime geneka laenanud, muusika mangis rannas oli mingi 300-400 inimest.Koik olid ylionnelikud.Parast aftekal oli meil rekord, mingi 200 inimest, koik joodi ara, ka soojad olled, koik viinad, koik, kassa oli super ja naabrid kaebasid, yks bassikolar laks jalle katki ja voimendil ka miskit.Aga inimesed tulid kattpidi tanama ja palusid, et me korraldaks juba oktoobris jargmise, et siin keegi ei tee mitte mifagi ja rahvas nii tahab, st. noored.Oleme ylionnelikud ja vasinud, sest hommikul koristaja loomulikult ei tulnud, sest tal valutas kogu keha ja me Mardiga koristasime selle laga kokku, tana maalisin kaks uut plakatit, reedel on meie jungle feveri 1 aastapaev, kyll naabrid roomustavad.Ja anonyymusele vastuseks, et kirjuta nimi alla, siis suhtleme:))jana

Anonymous said...

Kas vanemal inimesel väsitavaks ei muutu ? Mõtlen seda pidevat tantsu ja tralli. Paistab, et ega teisiti seal kundel rahakoti raudu lahti ei kisu .Kas need vanemad ameeriklased ja kesiganes on kah sellised peo- ja tantsulõvid ? Kui elatustase seal Eestiga sarnane, siis vist selle hotellindusega suht raske nahka toores hoida ? Samas, see kliima on juba ise midagi väärt. Aga tsunamihoiatusega veeüritust korraldada on suht vastutustundetu.
Miks on söögid dollaris ja joogid kohalikus vääringus ? Kalle N. Saaremaalt

Anonymous said...

Jana,
Võid olla kindel, et sinu blogil on jälgijaid, kes pole (veel) endast märku andnud, aga kes sulle ja Mardile täie hooga kaasa elavad ja pöialt hoiavad. Minagi kunagi, küll suht lühikest aega, jõudsin sinu klient olla ja mis seal salata, siiamaani igatsen taga just seda atmosfääri, mis teie juures ja sinus endas valitses :) Rääkimata erialasest professionaalsusest, aga no tikutulega otsides leiab lõpuks asendusvariante.

Seesama mõnus feeling tekib mul ka sinu lugusid lugedes ja ma tõesti ootan neid. Nii et ära anna alla ja eks siis kommentaatorid võtavad kriitikat tõsiselt ja kirjutavad ise ka rohkem.

Eks selleski ole tõetera, et sealt kaugelt on vist palju lihtsam teistele avatud olla. Meid siin kohapeal on nii vähe, et kogu aeg on vaja mõelda, kus, mida ja kuidas lasta asjadel välja paista.

Cheers!
Signe - Tallinn

Anonymous said...

Kallid Jana ja Mart! Ikka ja alati mõnuga lugedes ja kohapeal kogetut tänutundega meenutades. Soe judin läbib kogu keha. Jõudu, jaksu ja edu teile edaspidiseks!
Regina

Aiki said...

Oi, Jaana, tõesti RÕÕM kuulda. Päikesekiir siin meie hallis taevas. Vaatasin kõiksugu pilte ka just ja sulasin nii sisse, et järsku avastasin imestusega, et viibin hoopis keset talve ja lumesadu...
Ja pean hakkama ahju kütma, oehhhh!
Me oleme kõik siin sellest jääkülmast ilust ikka vääääga väsinud, ega see kaua ei "toida", tahaks midagi kuuma ja 'koledat'... hihii.
Nii et siis ilusat jätku, teie kuumad ja kaunid seal oma paradiisis!!!

Ja mis eluõppetundidesse puutub, siis just täna oli mu FB postkastis selline kena sõnumike Osholt:
"Never commit the same mistake again and again, that’s true — invent new mistakes every day. Be creative. Risk in new ways. And that’s what sannyas is all about: to be risky, to live dangerously, to live without security and safety. To be tremendously in love with life is what sannyas is."

Sellised te olete,
kalli-kalli,
Aiki

Unknown said...

Mulle väga meeldib Aiki poolt öeldu, selles on väga palju tõetera :) - to live dangerously, to live without security and safety.

Eks inimesed on erinevad ja teevad oma valikuid loomulikult ise. Kahjuks vahel unustatakse vaadata enda sisse ja need valikud jäävadki tegemata, eriti tõsisel ja töökal eesti inimesel. Võikski ju elada igavesti turvalist ja head elu, aga isegi mina, noor inimene, tunnistan, et see muutub tüütuks :) Midagi peab olema, ükskõik mis ja mis kujul, mis võtaks vahel teilt selle kindla turvatunde, et hiljem oskaksite elu ja selle teistsuguseid väärtusi paremini hinnata.
Tore, kui leiate selle "miski", mis teeb teid emotsionaalseks, tekitab teis adrenaliini ning suudab teid endiselt üllatada, oma lähedalt, aga nemad leidsid selle Costa Ricalt. Ja nii ongi!

xx
A.

Sallike said...

Hei, tere Jana!
Sattusin Teie lehele, tundsin Su ära ja lugesin kõik postitused läbi!:) Super! Ja Sa ei ole absoluutselt muutunud!
Olen Merle, käisin ka 20.keskoolis, Sinust klass tagapool. Olin Rita Jalandi sõbratar.
Aga müüd jään küll Teie olemiste-tegemiste suureks fänniks, mulle tohutult meeldivad sellised inimesed, kes midagi sellist ette võtavad!

Tervitan ja kallistan!