Monday, January 29, 2007

nartsistlik pilt jagatud onnest, allergia oli tookinnastest, moodas:)))


Ma olen alati teadnud, et koik soltub suhtumisest.Samuti, et sellised aarmuslikud syndmused nagu surm ja synd enamusi meist elu yle jarele motlema panevad.See lihtsalt raputab meid ja hakkame elu nagema teise pilguga.Aga kui oma elu elada taiel rinnal, siis juhtub selline ymberhindamine meiega ka igapaevaelus.Laupaeval meiega just see juhtuski.Vahel lihtsalt sa ei marka midagi vaid jooksed rattas nagu te vist enamuses teate, kuidas see kaib.Ja siis tuleb selgus,nagu lamp laheks polema.Me molemad oleme siiralt onnelikud, et lamp polema laks, sest teised voivad korvalt ju raakida hingetuks ja osutada napuga, aga sina ikka ei saa aru, et sinust kaib jutt.Ja kui jarjepanu juhtub mingi jama, siis loppkokkuvottes saad aru, et see oli sulle vajalik, sest kuidas muidu sa oleksid selgusele joudnud.Arvate, et loete nyyd minigt eneseabi voi olen usku pooranud?Ega sellel jargneval syndmuste kirjeldusel ei olegi enam mingit tahtsust, panen ta kirja lihtsalt kroonika mottes, tegelikult ei lahe see mulle praegu enam karvavordki korda, peale selle, et olen tanulik, et see koik juhtus.Laupaeva hommikul siis sattisime end San Isidrosse teele, et selle lendur-advokaadiga kokku saada, helistasime, et hakkame soitma ja oleme tunni parast kohal.kell oli 8 ja istusime autosse.Olime mingi 20 minuti kaugusel San Isidrost, mingis kylas, kui parast yht moodasoitu, tee laks ainult makke ja meie auto veetemperatuurinait kal, pidasime kinni, Mart ei leidnud sonu, mina olin suht apaatne.Kui magedesse ei lahe, siis soidab nagu kulda, aga nii, kui San Jose voi San Isidro ette votad, nii jama on.Kiriku ette jaime seisma ja siis kais pauk, midagi plahvatas meil kapoti all.Mart hakkas mehhaanikuis otsima, et kes uue vooliku tooks, see oligi plahvatanud, mingi veevoolik.Aga samas tead, et ega viga pole ju voolikus, et ajad asja, et kes tooks uue vooliku, aga tegelikult tead, et see viga autol on palju suurem.Mina laksin mingisse poodi pissile, tegelikult kyll kysisin poemyyalt, oli mingi putka ja tema lahkelt lubas oma koju minna, et seal on wc.Kodus olid lapsed sellised Marki ja Anetti vanused, poiss soi gallo pintot ja vaatas 10 cm kauguselt mingit multikat, tydruk toimetas midagi koogis.Motlesin, kus olen mina ja mis olukorras jalle ja see viskas taiega ara.Laksin tagasi autosse, seal juba mingi mehhaanik askeldas ja Mart opetas, ega nad vist siin ikka eriti parandada ei oska.Vahepeal helistas Mart meie mehhaanikule ja seletas, et see auto on ikka sama katki kui ennem ja see tuleb korda teha,selgus, et see mehhaaniku sober, kelle me kuu tagasi seal ohtul maest alla toukasime, et auto kaivituks ja kui me siis tund aega omaarust selle punase pickupi taga soitsime ja siis selgus, et see polnudki see mehhaaniku sober, nyyd selgus, et see auto oli ikka parast valja surnud ja see mehhaanik oli ooseks magedesse jaanud.no ausalt oeldes ma soovitaks sellisel mehhaanikul ametit vahetada, kahju kyll, me meelega teda sinna ei jatnud.Voolik sai kylge ja saime San Isidrosse, laksime autorenti, et votame auto, oma anname jalle parandusse.Ainult yks auto oli ja selle pidi ka alles kell 12 sama.Helistasime sellele advokaadile ja piloodile, aga telefonile ei vastatud, nii oma 5 korda, ei midagi.Laksime autorenti, kell oligi pea 12, vormistasime ara, Mart viis meie auto parandusse ja laksime sooma, tuju oli allapoole igasugust arvestust, paev oli mokas ja taiesti mottetu tunne oli.Parast sooki proovisime veel sellele piloodile helistada, aga ei midagi.Egas muud, kui koju tagasi, motlesime, et oleks internetti vaja olnud minna, aga kogu San Isidros oli nett maas,eelmisel ohtul olime interneti parast pidanud 60 km maha soitma, ei lahe kergelt see kommunikeerimine muu maailmaga,osta ka ei tahtnud enam midagi , isu polnud, ma olin nagunii autos juba mitu nuttu ja stseeni korraldanud, nyyd olin taiesti apaatne.Mart oli nyyd lopuks otsuse vastu votnud, et esmaspaeval kohe soidame San Josesse ja ostame uue auto, vana myyki.Joudsime selle yyriautoga Dominicalist mooda suts maad, kui kasi mingi susin ja veetemperatuuri nait hakkas tousma.Mart laks ka narvi, et mida asja, miks kogu aeg temaga, et nyyd jalle sama lugu.Mul oli juba suht suva.kyll ta kasi joest mingi katkise pudeliga vett toomas, siis pidas mingi auto kinni, ma isegi ei tea, mis voolik sealt lahti tuli, aga kamba peale nad said selle ikka kinni jalle, aga Mart helistas kohe sinna rendifirmasse ja ytles, et meid ei huvita, aga olgu homme see auto ymber vahetatud, et sellisega me ei saa San Josesse soita.Koju joudsime, kell oli 5, me ei olnud mitte midagi korda saatnud, ainult mottetult rassinud ja tohutul hulgal oma narve kulutanud.Heikki ja June helistasid, et kas me oleme soonud, et nemad lahevad paikeseloojangurt vaatama ja sooma.Selleks hetkeks olime me mardiga juba onnelikuks saanud, selgus oli lihtsalt tulnud, istusime pimedas porandal maas, kyynal poles ja joime veini.Et me saime aru, et olime yle tootanud ja sellise pressi all olnud.Kogu aeg pidime midagi korda ajama voi kuskile jooksma voi ...Hea, et aru saime, koik muutus akki.Saime aru, et me peame kohe muutma oma tempot ja suhtumist koigesse.Ja teate, mis siis juhtus-koik muutus nii heaks, nii monusaks.Me olime vahepeal kaotanud voime nautida protsessi, ainult rassisime.Kui Heikki ja June tulid, siis sealt porandalt nad meid leidsidki, olime natuke norgad koigist yleelamistest, aga onnelikud.Lakime koik Dominicali peole ja me pole veel nii palju tantsinud siin Costa Ricas!!!!Pyhapaev oli meil laisk, ma lugesin labi terve raamatu Oliivisalud voi midagi sellist, Mart tegi midagi natuke ja monuga ja vedeles ka minu korval Cusslerit lugedes.Autorendi kutt toi meile Galloperi asemele, sellega me siis tana hommikul San josesse soitsimegi,see ei lainud kyll yldse edasi, on aasta vanem kui meie oma, aga joudu yldswe pole, aga millegiparast see meid ei hairinud.Leidsime uue pickupi, jargmisel esmaspaeval tuleme uuesti ja toome oma auto vastu ja maksame vahe kinni, kaisime Escazu mallis, viisime oma advokaadile viski,jalutasime kesklinnas, ostsin uued riided ja oleme toesti onnelikud.Elu peab ikka monuga votma ja seda me nyyd toesti ka kavatseme teha ja leppisime kokku, et kui teine meist naeb, et teine liiga palju tootab, tuleb kallistab ja toob kattpidi ara.
Ja Heikki ja June kinkisid meile just selle taimede raamatu, mida ma koguaeg olin tahtnud, ainult, et mul ei olnud mahti seda kuskile otsima minna.Tuli valja, et seda myydi meie kylas yhes suveniiripoes!!!!
Tana soitsime San Joses ja ma markasin neid puid oitsemas, mida eile uuest raamatust olin vaadanud ja Mart kysis, kas toeati need puud ennem ka oitsenud on, et ta pole nagu marganud:))))

5 comments:

Anonymous said...

Tere, kullakesed!

Pole siia küll varem kirjutanud, aga, Jana, Sa ei tea, kuidas teid siin loetakse ja te seiklustele kaasa elatakse :) Kui nüüd vahepeal blogi maas oli, siis oli justkui päevas puudu midagi.
Igatahes olge vaprad ja jõudu ja jaksu unistuste elluviimisel. Ning loomulikult ärge unustage, et... elu tuleb ikka mõnuga võtta ;)

ps. juba teist korda helistan Marikale :)

Anonymous said...

Tööl ei saa lasta jah endast võitu saada, aga seda vist on lihtsam öelda, kui tegelikult ellu viia...
Igajuhul jälgin teie tegevust põnevusega ja plaan kunagi kasutada teie öömaja, näha Mardi tehtud aknaid jne.

Anonymous said...

Tere Tibud :)
Rõõm, et blogi töötab jälle :))))) Oi, kui palju teil kõik seal edasi on liikunud. Vahva ja pean tüüpilise eestlase kadedusega mainima, et väga ilus on kõik, mis te seal ISE teete. Mart on kuldeste kätega ja sinul, Jana õnnestub vist küll kõik, mis ette võtad. Seinaornimendid on lihtsalt vapustavad ja kividega põrand on ka fantastiline :)
Et rõõmus meel teid maha ei jätaks!
kaliistades
Lembe

Anonymous said...

Tulin just väljast. Käisin selles va Eesti parimas kohvikus nimega Truffe, Tartus. Rääkisime ikka maast ja ilmast nagu ikka tundide vältel ja tulite meelde koduteel. Tähtis on see, et inimesed ikka saaks aru, et kui kaua nad siin maapeal asuvad ja milleks see kõik. Tähtis ju ongi just see, et endal oleks võimalikult hea ( no kogu perel ikka). Pole mõtet kelllelgi kusagile või endale rabada. Sellisel juhul lähevad nädalad nii, et arugi ei saa. Aega tule maha võtta ja endale prioriteedid paika panna! Kui seda teha, siis iga inimene nii siin kui C.R. 's saab aru, et rabelmine on asjatu. Kellele ja milleks? Jälle on ju terve nädal läinud nii, et arugi ei saa.

marek

Anonymous said...

Selline mõte ja küsimus, et sinu kutsumust ikka meeles pidada:) Kas mõni tico enda juukseid ka kunagi värvib, kammib, soengusse seab?

Marek